Tavakas

Rahe-päeva, maski päeva heietused olid meditsiinilised. Seitse tundi telefoni otsas ja mu kõrvad jooksid… igate pidi, ilmselt tilgub ka aju.

Mina pole see nõid, kes oskaks ravida,küll aga tean ma paari trikki ja ilmselt Baltimaade parimat diagnostikut. Niisiis olen ma hommiku otsa tegelenud vahendamisega. Õhtul tegin paar isiklikku kõne ka. Ikka teemal koroona. Mitmed haiglad lasevad päeva pealt lahti neid kellest lahti soovitakse saada kuna nad on vaktsineerimata. See on hirmutav, sest tänaseks on kõigil selge, et vaktsiin tekitab osalise kaitse ja vaktsineeritud võib haigestuda ning samamoodi haigust edasi kanda. Kuidas on vakrsineerimata ohtlikum vaktsineeritust?Aga tüsistustega ei tegele keegi. Eesti meditsiin on juba kokku kukkunud.

Õhtul hakkasin otsima instagrami kadunud sõpru. Juveeli numbri leidsin netist, Poolaka aadress on olemas, Orioni leidsin ka interneeduse sügavustest.

Reedese hommiku veetsin kõike vajalikku tehes, et nädalavahetus jääks naiste ja naiselikkuse päralt. Miks ka mitte. Ostsin omale isegi uue öösärgi ja sain kodus aru, et nüüd on kõik mu kolm öösärki punased. Peaks ikka tolle sinise ka ära tooma. Seal oli kolm veel – kole sinine, kallis must ja vanaemade lilleline-pitsiline. Sinine, küll kole, oleks vähemalt teistsugune, mitte punane.

Reisiblogiga on see teema, et ma ei tee uut blogi. Kuna ma kaotasin IGs kõik mis olin Uurali rahvastest kirjutanud, siis ma natukene nagu sooviksin seda taastada. Reisiblogi on päris hea võimalus. Seda siis Juurteveimevakk.wordpress.com lehel.
Kaalun täiega ka auhindu aga see oleks oma tegevusele räigelt peale maksmine ja ma tegelt ei saa seda endale lubada. Sealsamas olen ma kõike nii kaua tasuta teinud, et vb olekski nüüd aeg peale ka maksta – why hell not. Nõgest ja karulauku olla kõik kohad täis ning normaalsed inimesed magavad nagunii alasti ja sukkpükse ei kanna.

Pikad vestlused on viinud aga arutluseni – kuidas on, et mõned eelnevad elud meid enam mõjutavad kui teised? Noh, et eelmine on ajas nii lähedal, et tänane on justkui selle jätk aga nt mul on mõned palju vanemad elud. Ühe nime järgi mind isegi tuntakse, äragi tuntakse ja see on pisut hirmutav, veidi nagu minevikutaak, teisi jälle suur võimalus, ära tuntav muster mille järgi näha ennast eraldi ajupesust, ühiskonnast, sõpradest, normidest, vanematest, kasvatusest….
Ehk on nii, et kui kehastume, kehastume ju mingite osadega ja nende elude isiksuse osad, omadused, oskused võivad juhtumisi need olla mis välja on tulnud. Üle oma varju ikka ei hüppa

Kui sul on plaan ja see ikka ei lähe

Tänane reis naaberkülasse Setu-emanda juurde häälestasid mu paika.
Teemad olid muidugi muud – populaarsemad nagu koroona mäng ja maailma debiilsus. Sellele eelnes eilne 10km matka. Mudas ja vees loomulikult. Vaat, nii palju passimist oli vaja selleks, et aru saada.

Kui eelmine kuu veel asjad liikusid, siis eilne hommik tõi kapitaalse piduri.
Esiteks saadeti juba eelmine nädal välja teade võimalikust kooli lõpetamisest. Väga kena, kuni ma aru sain, et viimase konsultatsiooni ja eksami vahel on nädal, st 4 päeva praktikaks. Noh, kui töötukassa teenused ikka hakkavad. Uurisin, et mismoodi sain vastuseks, et teistel on praktika enamasti tehtud. Töötukassa järgi sai aga praktikat teha koolitavas firmas ja ajal mil teenused toimisid, ehk mitte siis kui riik oli lukus. Niisiis on mul 4 päeva (sellest piisaks) kui antakse ja kui ei anta olen raisanud 9 kuud oma elust, sest ükskõik kui hea mu lõputöö on sellest ei piisa aga mitte midagi ei saa teha ka selleks, et piisaks… fuck it. Ma kolisin siia ainult selleks, et saaksin kooli ära lõpetada. Ma olen mingeid asju passinud selleks, et seda paberit saada, millest isegi ei piisaks.

Teine lugu on Instagrami sulgemine. Et kontol toimus nende arust vale tegevus (häkiti? Kaevati?) Ja siis süüdistati muidugi “violating of term of use”. Ma olen sinna suht palju aega pühendanud. Kuigi täitsin kõik kirjakesed ja lehekesed siis ma isegi ei tea kas seda tagasi soovin. Mingem edasi.

See viib aga “reis ümber maailma” lugudeni mis on kuivad ja igavad. Kunagi kirjutasin päeviku vormis reisijutukesi ühes blogis. Jõudsingi vist Poolaga ühele poole kui pooleli jätsin ja ära kustutasin, ometi olid need kohati sellised ägedad lood missuguseid nüüd tahaks edasi vorpida. Siis oli maailm ju veel vaba, võis ise minna ja katsuda.

Kui kõik taandub päeva lõpuks süsteemi soovide täitmiseks siis seda võime nimetada rahakammitsaiks. Raha kammitseb koju muretsema, mingeid imelikke liigutusi tegema. On masendav mismoodi toimub mässimine, mismoodi press. Ma olen mõelnud – kui ma annan välja raamatu – olen ma siis piisav? Aga 2, 3, 15?

Kellele su raamatuid vaja on? Kellele nägemust maagiast? Kellele sind ennastki? …
Edaspidi kirjutan ainult muinasjutte.

Naiste tegemistest ei räägi, sest mehed loevad ju ka, seda ei saa keelata. Räägin hoopis sellest, et ma panin selle aasta kalendri kokku. Kuu faasis on vahe sees, sest alustasin lugemist ennast valesti, aga see pole suur. Küsimus on selles, et ma sain süsteemist aru ja pmst ka sellest kuidas lugeda.

Vete vägi

Vete vägi

Minu veepäeva puhul sadas päev otsa vihma. Vesi voolas alla ja pesi puhtaks maailma, tilkus räästast ja vulises ojadena porilompidesse.

Mul oli tänaseks üks väikene plaan, eksperiment, kui nii võib öelda, mis siiski elutu kraaniveega ei õnnestunud. Muud veekogud on aga omajagu kaugel, nii läks see tegelikult veidi teisiti.

Jõud mis lasid vetel voolata jahutasid kuumava keha, käskisid seisatada ja kuulata.

Millal viimati olin ma vabatahtlikult vihmaga õue läinud tegema mittemidagit? Egas ma tänagi päris nii… kuid kunagi ammu ma ju käisin. Läksin aga hommikul metsa ja siis kunagi tulin tagasi. Läbimärjana. Ja seegi oli tegemine, eks ma siis olun tihedamini haige ka. Mingi aeg ma püüdsin ka, et olenemata ilmast iga päev jalutama, aga siis jäi aega väheseks muuks. See lõputu sund midagi teha. See lõputu sund mahtuda ühiskonda. See lõputu sund olla vastavuses.
Ehk suutis vihm seda maha pesta, seda sundi, sest mis on suurel ilmal minust? Mis on ühiskonnal minust? Minu soov olla vastavuses pole mulle kasulik

Maikuu ja kalendri reform

Nüüd siis on see hetk käes kus ma kinnitan – kalender ja selle ebatäpsused ajavad mind hulluks. Ilmselt virutan ma raamatud nurka ja teen oma kalendri. Aasta tagasi sai seda osaliselt proovitud ja kuskilt maalt läks kahe kalendri kasutus veidi lappesse. Sai ka vana kalendri järgi asju ritta aetud aga no päriselt – kahte paberil asja on lihtsam jälgida. Eks arvutuskäigud saab paika alates mingist pöörikast.

26 E – vetevägi
27 T – lauluvägi
29 N – lehehingusnädal
30 R – volber. Mina, nõid.
1 L – tants, naiste õhtu

3 E – hall seadus (ehk tee ise)
4 T – minu keha
6 N – maskid maagias
7 R – Emadepäeva naiste õhtu. Minu arvutuste kohaselt peaks see olema teisel, aga no las ta praegu olla.
9 P – matriahaat

10 E – tants, naiste õhtu
11 T – mis jääb alles üksikul saarel?
13 N – maahinguspäev
15 L – maaema

Seejärel võtan ma kalendri jaurata

Jüriöö

Olen püüdnud olla tavaline. Olen püüdnud teha omi asju, kuid peale hommikust bürokraatiat olen olnud nõus ainult puhkama ja mängima. Ma olen hakanud nädalavahetusi armastama – siis bürokraatia puhkab.

Täna on karjapäev ja põllupäev ja… mingil põhjusel öeldakse, et see on kusagilt tulnud. Noh, idast ja läänest ja ma võin nõustuda läänest tulnud kristliku mõjutusega päevale mis johtub rohkem nimes. Noh, aga idast. Vaadake, idas on meie verevennad, kultuuriliselt ja keeleliselt meile ligidased Uurali rahvad. Oleme meiegi ju Ugrilastena Uurallased. Nõndaks, aga kui kirjutatakse ida mõjust peetakse silmas vene mõju.

Õpilane Haldjapiiga tõstab käe ja uurib Uurali rahvaste mõjust vene kultuurile ja kommetele kui juba sarafan on siiski algse talupojariietusena Soome-Ugri algupäraga. On loomulikult teisi algupära võimalusi, kuid antud tüüpi kleidid olid juba levinud Karjala ja Peterburi ringkonna talupoegade hulgas kust see hiljem muutus võõraste moerõivaks (või võlus praktilisusega).

Ei, teid ei huvita kultuur, teie ootate maagiat. Olgu, rääkigem teile maagiast. Jüripäev on lepingute tegemise päev.
Peremees uute sulaste ja tüdrukutega – jah, need kaubad on tehtud ja nüüd juba kolitakse aga pmst saab ju kolimiseni taganeda. Ja uus karjane Metsavanaga. Uued naiseks saanud võetakse naiste hulka ja ehk ka uued õpilased nõiale? Talv on läbi ja algas uus aasta, suveaasta. Diilid olid salajased. Ja siis muidugi liigud, hea kauba tähistamiseks. Sellises mõttes on tegemist perioodi viimase päevaga.

---

Täna on NETSi inimestel Jüriöö. Naljakas kuidas neid siunatakse, sest Eesti pole ju ainumas riik ilma peal kus analoogse seaduse vastu streigitakse? Ometi valdas mind seda uudist kuuldes teadmine, et sellest algabki kodusõda. Säärasel juhul ei tea ju nemadki kui suure asja eest seisavad? Peale Jüri pole Eestis mitte keegi tagasi astunud ja temagi põhjused olid pigem segased. Koroonakriisis sai ta ju hästi hakkama? Inimeste soovile vastu tulles pole ühtki seadust ära jäetud. Ses mõttes oli Keskerakonna ja EKRE valitsus suurepärane, nad tegid mida rahvas soovis ja ju olid seetõttu ka ebapopulaarsed kallutatud meedia maailmas. Kallase valitsus aga proovib läbi lükata info varjamise seadust, ehk… oh ma kohe ei või!

Metsaisa juures ehk ongi minu koht.

Veelkord tähtpäevade maagiast

Hundisõnad

Kui kardetakse et hunt karja võiks tulla, siis lauldakse karjalaskmise päeval järgmiselt:
Metsa uku, metsa aku,
Metsa kuldane kuniga,
Kulda trooni neitsikene.
Ära hukka meite hulka,
Ega karga meite karja!
Lase käia meelta mööda,
Meelta mööda, teeda mööda!
E, StK 41, 190/1 (74) < Suure-Jaani khk., Sürgavere – V. Metsamärt < Ann Metsamärt, 64 a. (1927)

Plaan oli huntide kombel uluda. Lindudega koos hullata, tuulel olla lasta, jutt aga veeres omasoodu.

Nimelt, tähtpäevade ja aastaaegade rütmis elades hakkab jõud kandma. Kuid tähtpäevad, need sindrid on liikuvad. Loetud nädalad mingist pööripäevast, kuu seisust. Noh ja ma siin oigan omaette – 7 päevane nädal või viie? Iseenesest mõista seitsme… Jah? Ei?
Enamjaolt peetakse tähtpäevi “laupäeval”. Jaanilaupäev, Mardilaupäev, Jõululapäev. Mis päeval on laupäev?

Giltine saatis mu seepeale potilaadale, ehk Viljandi antropoloogiasse. Aint et näe, harimatu inimene olen. See teeb ju minu mõtted, arvamised ja küsimised ka väiksemaks, eksole?
Kumb see nädal siis on? Kas viie või seitsme päevane ja kes ümber arvestas? Olgu pääle, minu jonn.

Aga mis päeval on laupäev? Näiteks Jaanipäevaga on lihtne, on Jaanipäev Jaanilaupäev. Aga need va ristipäevad /hinguspäevad on reedel ja peetakse nt Linnuhinguslaupäeval mis on kalendris alati neljapäeval ja kus on kirjas linnuristipäev justkui oleks laupäev päev enne päeva st kolmapäev, aga päris aega hakatakse lugema reedest.

Kui ma 2 aastat kõik tähtpäevad ära pidasin hakkas kuskilt maalt jõud kandma, koos vahepealsete pauside ja nö tühja rapsimisega. St vahelt on päevi puudu või on need nii lappesse läinud, et on ajas vale koha peale kandunud. Aastaaegade maagia üks punkte on, et aasta ringi jõud kannab, siis pole vaja pingutada. Pole vaja ka taige meeles pidada, sest kõik voogab iseenesest.

Tehes asju õigel ajal asjad kestavad palju kauem, vili kannab rohkem, saak on kordades parem – ühesõnaga kõik tulebki kergemini kätte. Mida sa ikka sahmid kui tulu pole, eksole? Aga millal puid võtta seda peate ise teadma

Ja mida mina siin sahmin? Vahest, kui mul enam raha neti jaoks pole tulebki kirjutama ja raamatuid vorpima hakata.

Vetevanapäev

Vetevanapäev

Ma ei teadnud selle olemasolust, lugesin sellest Sassi raamatust.

Meil seal mere ääres ma otseselt päev ei mäleta, ju neid ikka peeti ka. Mis päeval mõlemad vanad võrku kudusid ja… kas see siis oligi seotud või mitte?

Vanasti oli nõnda, et elati aastaaegade liikumises tähtpäevast tähtpäevani, neid ei toodud esile, vähemalt meil mitte või ma ei mäleta. Rohkem nagu tuli see päev kui tehti sellele päevale iseloomulikke asju, lisaks siis ilma, kuu, päeva ja muu seis mis päeva liikumist mõjutasid. Niiviisi saan ma ju aru küll kuidas need asjad liiguvad.

Kui püük oli ja ilm kehvemaks kiskus või juba õhtul mindi läksid naised ikka randa merele kõrvetatud viina või õlut valama. Ikka oli nii, et küttimise perioodil ei nimetatud kütitavat tema õige nimega. Ehk Vetevanale piisab.

Tänases pidasime pisikese pikniku allikate lähedal. Metshaldjad olid kindlasti kohal, naksus teine, et vähe polnud. Isegi tuult polnud selle jagu olla. Ja säärane tagasi minek – ma tulen su juurde ja vestlen sinuga, veedan aega sinuga. Ma austan ja hoian sind ja see teadmine, tegu ise juba loob suhted tagasi haldjarahvaga.

Eestimaa võiks ja saaks olla laulev Maavald, liialt palju on aga neid kes seda ei taha

Tähtpäevade maagia

Kevad siiski tuleb.
Olen sättimas end kahel korral nädalas Tallinna. Kuidagi kujuneb nii, ei tea, vahest jään ka korra peale.

Sõjaväelinnas on rahulik, veidikene imelik ka, eks tuleb harjuda. mitte Kes teab, see teab. Ometi on hetkene omaette olek mulle niiväga vajalik. Meie väikesed vestlused on aga toonud suurt arengut. Suuresti enesekorrektsiooni. Maagias, kuigi maailm seda hävitada püüab, pole olemas lõplikku saavutust. On vaid areng. See on teekond. Oma isiklikust maagiast ja Ugrilaste maailmaat oleme kaotanud nii palju, et tagasitee vähemalt mälestuste osas on vajalik. Mida sa sellest jalgrattast leiutad kui puhtalt mälestuste põhjal on võimalik töötav, kuigi veidi vanem, mudel konstrueerida.

Meie kalender on igavene jama. Liikuvad pühad pole kunagi minu tugev külg olnud. Seetõttu on mõned otse lauakalendrist võetud, osad arvutatud. Plaanis on üks hetk pühad lahti kirjutada, loogiliselt grupeerida ja siis hakkavad need liikuvad pühad ka kenasti liikuma. Minu katseaastate tulemusel ütlen, et pühasid on vahelt puudu /üle. Selles mõttes, et toimingud on liikunud nt mõnele mujalt toodud tähtpäevale mis on ära närbutanud nö õige päeva. Samuti on vahel päevi mis justkui oleks seal suvaliselt aga siin Sassi raamatuid uurides sain aru, et on ikka loogilised, kui tühimikud täita.

Teisipäev – Aetepäev (edaspidi nimetan Vetevanapäevaks)
Kolmapäev – linnuhinguse laupäev
Neljapäeva – hundiloits
Reede – jüripäev
Pühapäev – matk

Depressioon

Ma ei mõelnud, et jään eemale. Et peale kiigepühasid langen säärasesse depressiooni, et esiti ei osanud enesegagi midagi peale hakata. Teate, depressiooni avalik tunnistamine tavalisel inimesel on niigi keeruline, aga, et nõid on sattunud energiakriisi ei saa ju ometi öelda.

Ma juba ennist mõtlesin, et vat, kirjutangi depressioonist. Depressioon on energia puudus, selle üle me ei vaidle. Küsimus on, mis tekitab puudust ja kuidas seda lahendada.

Energiapuudust seostatakse väsimusega. Jah, loomulikult. Aga inimene võib tunda end väsinuna peale pikka päeva või haigena millal keha annab teada, et on vaja puhata, isegi stressi korral. Magad ära ja energia taastub ja jätkame!

Depressiooni korral on tegemist PIDEVA energia kaoga kus keha küll reageerib samamoodi – maga – aga noh, sellest on vähe, sest energiakao põhjus ei jää seljataha ja lüpsab öö otsa edasi. Tekib ärevus, ehk keha reaktsioon – ära maga, lahenda probleemi! Ja siis häire – maga! Maga või sured! Jäta inimesed maha, (kuni on selge kes lüpsab) või sured!

Ainult, et mis on probleem ja kas seda saab lahendada? Minul oli kaks probleemi, millest üks oli lahendatavam kui teine ja hulluks läksid nad käsikäes. Vahest ei saa asju nipsust lahendada, peab ootama ja see on nii kohutavalt kurnav. Palju kurnavam kui minnalaskmine, niisiis käitusin ma terve kiigepühade nädala nagu arust ära ja peale probleemi osalist lahenemist ei osanud endaga enam midagi peale hakata. Tagasilöök lendas kui vinnaga üle pea, nii, et seegi omaette lohvina mõjus.

Nii ma ei tulnudki siia. Nii ma lihtsalt olingi ja tunnen selle tõttu end veidi süüdigi.

Miks ma arvan, et ma ei pinguta üle kui nimetan olukorda depressiooniks?
Noh, ma läksin kell 7 õhtul magama ja tõusin 11 ennelõunal. Mulle ei pakkunud huvi projektid millesse olin aastaid suure huviga pühendunud olnud. Ma tegin midagi ainult kohusetundest ja üks liigutus päevas oli minu maksimum.
Peaasi.ee depressiooni küsimustikus esines mul 35st 22. (Ilmselt siis neile kellele midagi tõestada on vaja)

Kõige raskem on sealjuures veel millegagi tegeleda, nagu probleemiga tutvumine or so. See raisk, võtab ju ka energiat.
Mingil hetkel ma mõtlesin, et uuriks siis seda. Kuidas depressioon toimib, mida ta ohvriga teeb ja suures plaanis kuidas käituvad inimesed. Kui ta juba nagunii olemas oli.

Mul on mõned märkmed nüüd. Ütelgem nii, et minu arusaam maailmast teravdus ja nõiakooli juttudega jätkame nädala pärast.

Urbepäev ja vaikne nädal

Eile tõin urvad tuppa. Paar nädalat tagasi juba oleks tulnud… külm on õues.
Tänase päeva veetsin raamatuid lugedes, ilmselt läheb nii terve nädal, kuigi mul on homseks mingid lühemad plaanid ja linnaminek on samuti soolas.

Surnute aeg, viimse lõppemise ja täieliku alguse aeg on. Kuidagi väga enesesse vajumise aeg. Mängude ja enese proovile paneku aeg. Kiige tegemise aeg.

Kiikumine on elu, üle võlli kiikumine eluring, aastaring, maagiline siin- ja sealpoolsuses olemine. Ja, et oleks kuhu minna on munad – mida rohkem ja ilusamad seda uhkem, aga keha peab puhas olema – mürkidest vaba, siis on kergem.

Ega see ongi üks paras nõidumise aeg. Ehk on aeg enesele meelde tuletada, et ilma põhjuseta, ilma soodsate energiate ja maagilise plaanita pole mõtet. Vaikne nädal on selleks mõtteks suurepärane aeg.