Maski maagia

Hingede aeg on käes, videvik meie õhtutes. Sügise maagia värvib lehed puudel ja seab inimesed vaiksemale elule. Sandid on juba metsas, kindlasti. Uluvad ja püüavad talve üle saada. Karjapoisikesena alanud maagiatee peab aitama saada poisil meheks.

Kui inimene saab märgi ja läheb metsa, mõneks perioodiks ja jääb seal ellu saab temast shamaan. Nõid, kuigi me seda erinevalt tajume on meile õigem.

Ja nõid paneb omale maski pähe kui hakkab trummi taguma. Tema saab omale teised silmad, teise näo ja ta pole enam see pisikene inimene, kes ta enne rolli astusmist oli. Ta on suurte vaimude sõnumitooja. Inimesena ta ei töötaks, jätaks sõnad lausumata. Vaimu tööriistana ei ole enam pere armas, pole siis teda ennastki. Ego kaob.

Sandid läksid metsa ja tulevad vahest ka välja, nii mõned korrad talve jooksul. Sant tuleb alati sisse lasta, Santi peab kostitama. Kui Toomapäevast teiste silma eest võib ukse kinni lajatada siis Toomasant tuleb lauda kutsuda, talle vähemalt õlutki mekkida anda.

Sandiks käia pole see poiss kelle sügisel meheks saama saatsid. Sant on perele õnne tooja, Sant on viljakuse kandja. Mart aga võib lapsegi majja tuua…. Sant tõmbab selga nahkse kasuka ja paneb pähe maski. Tema on nüüd Mart või Toomas või üldse Luuts või… neid seal ikka järgemööda tuli. Ja kui see on kõikvõimalikest näidetest liialt ekstreemne, kuigi seda me ometi juba lasteaias õpetame – millas siis veel kui mitte siis? Kõik mis ei ole enam moes suurtele aga on kultuurilises mõttes oluline, iidne jäetakse laste mängitada. Meis endis tärkab instinkt, ehk teadminegi – ma pean selle info edasi andma, see on oluline. Mis sellest, et info meie aega enam ei sobi ja selle tähendust enam keegi ei mäleta. Aga kui see oli nii oluline, kui neid samu mustreid suudame üsna muutumuatult leida ka nende juures kes juurtele ligemal ja meile juba ajas päris kaugeteks jäänud, siis võib-olla oleme unustanud midagi ääretult olulist.

Kui näitleja paneb omale võõrad riided selga, talle tehakse grimm siis pole ta enam ise, ta saab lühikeseks perioodiks selleks keda mängib. Ahh, et kuidas see maagiaga seotud on? Öeldakse, et pole käidud võõrastes kingades, küll aga saab kanda võõrast maski, heita pilk sinna taha. Mõista.

Ja siis meigid sa end, lood endast parema iseenese, riietud, et läbi selle tõmmata omale ligi sobilikke inimesi. Kullakaevajad kasutavad seda meetodit. Plässi naisena jõutakse vastavasse seltskonda harva, ikka tööd peab tegema ja natukene ka nõiduma. Mehed teevad sama riietuse, tihti ka auto, käekella-mobiiliga. See tunne mille sa saad kui end riidesse paned, ehk rolli astud. Eks riietuse ja meigiga ongi kodus kõige lihtsam mängida. Lihtsalt, et me teaksime kuidas me seda siiski teeme.

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

Eesti toidu valem ehk võileib II

Teate, me siin elame linnas ja üldse üritame kuidagi erakordselt kiiresti oma päeva õhtusse saada. Võikud on kiired – mäts-mäts ja valmis, makaronid ja mis seal on … Traditsioonilisi toite me ei tee, sest see võtab nii ilmatuma aja ja üleüldse, kogu see mässamine!

Vale! Väga vale suhtumine. Toitu, toidu tegemisse, kultuuri kõike!

Väga-väga raske ja keeruline on leiva valmistamine. Vaatad retsepti, saad aru, et see on lehekülje pikkune, kuigi koostisaineid on umbes viis ja halvimal juhul võtab valmimine nädala. Ja sa ei tee, sest see on mässamine. See on raske.

*Kuidas siis tehakse leiba? Segatakse rukkijahu veega, kaetakse ja unustatakse enam vähem stabiilset sooja kohta. Hakkab tunduma, et kuskil miskit haiseb otsid üles ja lisad ülejäänud jahu, ja siis on aega planeerida nii lausa järgmise päevani millal seda küpsetada ja puha. Vanasti kui oli puu ahi siis tegid teise päeva tule ahju, see ära küdes lükkasid leiva sisse ja…. öösel või kui väga hullu ei kütnud siis hommikul võtsid soojad leivad välja.

Enamus putre-kapsaid, liha tehti samamoodi ahjus. Vaja kusagil minna, nii herned valmivad kuus tundi. Kes kurat keedab herneid või ube või tange kui need esiteks tuleb eelmine päev likku panna ja siis ikka 6 tundi vaaritada? Aga.. Likku panek võtab LAGI 5 minutit, siis on hästi pestud kraam. Teine päev pead teadma palju vett vaja panna, panedki hommiku ahju. Vaat osadel puupliitidel on ahjud, et kui teha hommikusöök puupliidil siis pannagi ahju. Enamus putre tahab pikka soojas haudumist aga mitte pidevat hullu kuuma. Käid põllul-tööl-linnas ära ja kui koju lõunasööki tuled sööma võtadki valminud kuuma roa ja paned lauale. Kogu kunst. Riisiputru täpselt nii soovitangi teha.

Lihaga tuleb vaeva näha. Kohe kui värske liha tuleb kohe ära teha, kogu lehm või põder või kuidas parasjagu juhtus. Lihakeedu kõrvale saab talvemoosidki valmis moorida. Pärast aga lõikad otsast. Et muidu nagu eriti nende vorstide ja asjadega ei jamakski? Teekski konservi ja kuivataks? Jah, egas eriti seda võileiba söödudki, ilge jamamine oli.

Kama oli ka veits jamamist. Noh, et kui salvelõpp enam ei isutanud tuli kokku kraapida, ära pesta, kuivatada ja siis veskis jahuks lasta… Edasi valati üle riiulile ununenud hapuks läinud piimaga ja ma tahan seda nägu näha, kes ütleb, et kama hapupiimaga hea ei ole!

Mämm on veel eriti geniaalne, tead juba ette, et mingi kütmine justkui tuleb, selline arulage. Et natuke kütad, siis mitte, siis jälle ja nii päev otsa, vaat siis tehtigi mämmi!

Jaa, nii me elasime. Leib püsis hea 2 kuud ja kui juhtus kõvaks minema visati likku ja tehti maailmaparimat leivasuppi. Tehti parajasti lõket keerati kartulid-kaalid tuha sisse ja mehed, need sussutasid nagunii liha ka eine kõrvaseks.

Kõik need hapukapsad ja purgimajandus on säärane – kord-viis teed ja siis lased otse süüa. Kuidas sa muidu hoiustad? Või peedid? Hakka neid siis seitse korda keetma? Suure 50 liitrise pajaga, pärast tehtud ja unustatud – pista Kusti!

Kõik oligi alati mugav ja kiire ja lihtne ja vahest kiiremgi kui täna, sest täna me loeme tunde mis on päevas, mitte neid mis on nädalas või kuus.


*Tegelt, ärge päris nii tehke. Valmivat toitu ei maksa unustada ega järelvalveta jätta.

Rubriigid: Köök, Veimevakk | Lisa kommentaar

Kui Maa ärkab ülesse

Schumanni resonants ehk siis Maa südametuksed olla viimasel ajal veits kiirenenud. Nagu, palju kiirenenud. Vist.

Kuidas taim kasvab? Noh, et paned seemne potti ja siis potitad ja hooldad ja jamad ja kui kõik on õige, siis saab sellest asja ka. Viid aga taime õue, viskad mulda ja suures plaanis kui ikka nädalate viisi kuiv pole kasvab nagu muda. Sest seda time ei soenda mitte ainult ülevalt lamp või Päike vaid ka Maa ise. Maa ja muld on soojad, sest erinevad aastaaegadest olenevad vood soendavad seal alt poolt üles. Noh, et tuum on sula raud või nii. Oli vist raud, sest kõik olla nii kokku pressitud vms. Maa all, seal kusagil mullakihist kõvasti sügavamal voolavad sulamagma- ja rauajõed ja eks nad on nagu ahjud soendavad ülessepoole ka. Talvel siis tsipa vähem.

Miks ma selle üsna realitsliku osa siis vaimuinimestele siin ette söödan?

Aga eks ikka sellepärast, et kui Maa ärkab ja ta kindlasti ärkabki, pöörab külgegi.

  1. Kliima soojeneb.. Naljakas kuidas me kardame kliima soojenemist. Meilgi on ööpäevas mingisugune keha temperatuurikõikumine, vahest 35, vahest pea 36.8 ja see polegi noh imelik, aga kui planeedil tõusevad kraadid ühe võrra on lahti paanika.
    Kas ma usun kliima soojenemisesse? Muidugi usun, kuigi viimased juulid on olnud nii külmad- nii külmad. See juuli oli ok, kuid meil on ära kadunud äikesevihmad. Korralikud läbiraputavad äikesed, seda räägivad ka sõbrad Saksamaalt. Ilma äikseta kasvab kõik nirult, on haigem
    Samas, kliima on ka eelnevalt soojem olnud. suures plaanis juhtub see, et kliima läheb paremaks. Soojemaks ja vastavalt sellele kuidas poolused sulavad ka niiskemaks. Ekvaatoril ju kütab hullult, saate aru, ta ei küta kosmosesse, kõik see vesi jääb atmosfääri. Hiljem on taas selle võrra rohkem järvi ja uhkemaid jõgesi.
    Nagu vaadake mis juhtus Araali merega mingi 50 aastaga? Kuhu sai? Kes ära jõi? Ja seda enne kliima soojenemist!
    Või Niilus, alles ta algas Lõuna-Aafrikast nüüd kusagilt keskelt mannert.
  2. Kui Maa ärkab… Ja külge pöörab. Ta ikka aeg ajalt harrastavat seda, külje pööramist ja kratsimist ja riidevahetust ja voldi hõõrumist ja kasvamist….
    See on nii kuradi põnev, mis sest, et ellujäämine sõltub sellisel juhul 100% õnnest ja alles pärast seda, kui on elujagu õnne olnud saab vaadata kas eelnevad teadmised toetavad kuidagit moodi ellujäämist uues keskkonnas.
  3. Uued loomad. LOOMAD. Me sureme välja, meie loomad on nii, et 3-2-1 jaaa… endangered, nagu juhtus kaelkirjakutega. Saate aru jah, et kaelkirjakud on ohustatud liik! Üleöö, lampi. Aga tulevad uued liigid. Väljasuremine ja uuesti tekkimine. Loomulikult on see kujuteldamatu, et vaalad surevad plasti kätte või rannikujagu liike naftareostusse… mis viibki meid uue punktini
  4. me ei karda kliima soojenemist. me kardame ebamugavusi, väljasuremist. Me kardame vitsa ja me kardame nurka. Ja arvestades sitta mis on kokku keeratud tuleb nii nurk kui vits kui mänguasjakapi lõkkesse vedamine.
    See on nii kohutavalt põnev aeg. Saa toimub, kõik toimub, Maa kasvab.
    Teate kunagi kui ma koolis käisin siis oli kasvava Maa teooria, mis andis ka Maamassidele reaalse arengu. Atlandi lõhe räägib meile Maa kasvamisest, isegi Island räägib aga meie ikka, et kõik koos ja siis hakkas laiali vajuma keset suurt ookeani. Ka meie olime kunagi ookean täis koralle ja algloomi. Ainult et jah, Maa oli algselt vee planeet ja alles hiljem kasvas maapinna võrra, ehk siis meteoriitide ja laamade liikumise tõttu.

Ma veidi tahan siia otsa rääkida tavadest. Tavad ja tähtpäevad toimivad looduse rütmist lähtuvalt. Kui looduse rütm läheb kiiva on seda alati samas rütmis jaurates kergem näha. 20 aastat tagasi rääkisid vanad inimesed, et loodus on muutunud, aeg oma kuu jagu ettepoole nihkunud. Täna on enne-juulit suvi ja peale-juulit suvi ja siis Jaanist poole augustini sügis. Kas mäletate kui kuumad olid vanasti augusti ööd? Aknad-uksed ristseliti lahti ja toas ikka +35! Ja nüüd? Enam vähem soojad õhtud saabusid septembris. Eelmine aasta kuigi “rekorditega” oli suures plaanis üks tobe ikaldus lihtsalt, aasta enne seda veelgi hullem. Loodus on sassis ja kunagi meie mälestustes, lauludes oli olemas õpetus mida teha, mida vanasti, noh, too eelmine kord tehti. Aga me ei laula enam, me isegi ei tea väga täpselt mis põhjusel midagi tehakse, me oleme unustanud. Me oleme oma plastsodi keskel üksinda ja loodame, et oleme vähemalt õppetükid suutnud omandada.

Rubriigid: Heietused, suitsunurk | 2 kommentaari

Kuis me lehed, aina keerleme

Käisin lehti korjamas. Nii kauneid kui Merka ei saanud. Mõtlesin neist maski meisterdada, surusin ranitsa sügavusse ja … sinna need jäidki. Võib olla ikka saab maski… või tuleb uued lehed tuua.

See on ükskõik, eks? Eks? Seegi on ükskõik, et lehed minu eest viimseid seeni varjavad ja veel on võimalik end mustikasiniseks süüa. Kusagil sügaval ussisoos aga kasvavad magusad magusad murakad.

Istun siin, nõutuna. Homme tõusen ja lähen… kusagile, teen midagi.
Ülehomme taas. See on vist kriis? Normaalne ealine kriis?

Aga ma ootan kolletamispäeva. Tähtpäevade maagia on mind taas enesesse haaranud. Linnas pole seda kõike sugugi nii lihtne korraldada, nüüd aga paistab, et ehk, ehk tõesti. Hetkel on nii, et mina olen ühes spinnis ja Gothika teises ja meie spinn ei ole sama. Meie maailmad ei kattu.

Võib olla traditsioonid ei olegi olulised, aga on miski millel ma hoian oma sõrme ja hoian ja hoian ja hoian…. On miskit millest ma hästi aru ei saa, noh et, tekib voolamine ja tähtpäevade nihked kaovad ära, tekivad pikkused ja loogiline asetus ja teadmine mida millalgi tehakse ning miks. Seepärast, et nii oli mugavam või kombeks ei tehtud kunagi midagi ja siit tulebki see sõrmehoidmise punkt.

Kui midagi tehti siis miks? Ja millegi väga iidse vari mida ma olen riivamisi näinud lendab üle minu pea. Ja lõpuks, kui kõik peakski olema nõidus, siis miks me midagi teeme?

Kolletamispäeva kohta räägin lähemalt neljateistkümnendal. Mul on üks rituaal, oh ütlemegi nii, rituaal mida ma olen teinud. Maailmalõpus kui ma esimest korda pmst kogu olemasoleva kirjanduse, ei kirjanduse ma siiski närisin läbi Punkri ajal, Maailmalõpus ma katsetasin värki. Ja ma leidsin selle kusagilt ja see oli loogiline, rituaali siis. Vaat, sellest ma räägingi.

Rubriigid: Veimevakk | Lisa kommentaar

Perevaimust – I had a dream

Perevaim on mõnes mõttes saatus mille esivanemad sulle annavad. Noh, et isa oli kellasepp ja vanaisa oli kellasepp ja tolla isaisa oli juba kellasepp ja sinust saab ka kellasepp. Ema oli õpetajanna ja tolle vanemad ja nonde vähemalt ühed vanavanemad… aga noh, sinust sai kellasepp. Kuna lapsevanemaid on kaks siis üldiselt elatakse emmas-kummas perevaimus, kuigi kellasepp ja õpetajanna ei häiri üksteist ja laps saab valida ühe või teise. Või saata kogu kupatuse Kuu peale ja hakata oma elu elama. Viimasest ei pruugi piisata, sest perevaim võib edasi päranduda siiski lastelastele.

Nüüd on olemas perekonnad mis on lahku läinud ja kus ühtset perevaimu pole moodustunud. Tavaliselt saavad emad lapsed ja suures plaanis peaksid nad neile oma perevaimu edasi andma. Jaaa… lapsel on ikka valik – üks, teine, kolmas, viies või oma elu.

Hilisemal elukutsevalikul või üldse hetkel kus algab see ise elamise värk hakkab perevaim tugevalt rolli mängima. Tehakse valikuid millised võivad kõrvaltvaatajatele tunduda kummalised ja noh – ahh, ta läks sama teed mis vanemad, hakkas ametnikuks või arstiks. Kodus nägi, ju sobis.

Kui ma siit edasi lähen, siis ka minul oli kord unistus.

Ma olen eluaeg suuremalt jaolt õpetajatega tülis olnud, ma olen asjadest tavaliselt valesti aru saanud ja sealt on hakanud kasvama konfliktid, minu soovimatus olla osa süsteemist jne. Aastaid oli september selline kuu mis minus oma olemasolu pärast stressi tekitas, aastaid ei suutnud ma ühestki koolist mööduda tundmata õõvastust või soovimata oksendada. Ja siis ma läksin taas kooli ja mitte midagi polnud muutunud. Ma olen ikka see eriline laps, kes ülesandest valesti aru saab. Ka kolmekümneselt.

Kuid see ei tähenda, et ma oma kooli ei tahaks. Tahan-tahan. Visioon on mu peas, vahepeal postitasin ka maju mis tundusid sellised õiged olema, mahajäetud aga täis võimalusi. Mis ta tühi laguneb, teeme siia kohvitoa ja siis ennustustoa ja siia raamatukogu ja siia kudumisnurga. See on kirjeldamatu kuidas ma kooli ajal käsitööd ei sallinud ja veel kolmekümneselt sõimu sain, et paberist roose valesti voldin. Naljakas kuidas praktikat tehes ülemusi absoluutselt ei häirinud mis moodi ma midagi voldin.

Õpetamine on minu pere vaim. Võib olla tuleks see kusagile laadale saata ja ise paremaid valikuid teha, kuid. Teadmisi ei tohi keelata. Vast see projektki on sellest sündinud, vedada huvilised teismelised kusagile metsa ja rääkida mis on maagia, mis on kunagi maagia olnud ja maitsta koos kärbseseent. Vanemad kes nüüd minestavad – koos teiega mekime ikka esimesena.

Miks metsa? Esiteks pole mul sobivat ruumi, teiseks. Või ehk siiski natukene ka esimeseks – nagunii tuleks minna loodusesse. Me ei saa rääkida maagiast vaatamata samal ajal puid, Päikset, vikerkaart. Ja kui me neid vaatame, sest kindlasti leidub palju neid kes ütlevad, et saab-saab, siis looduses tekib kiire ja parem selginemine mis moodi maagia toimib. Ma ei ole mingi intuitiivteaduste kooli level, seal teised inimesed. Ma ei räägi arengumaagide tasemelt, vaid puhtalt kõige tutvustavam tase üldse.

Minul kui tärkas huvi maagia vastu oli see – oh, maagia! vägev! kutsume Bloody Mary välja! Kuuldavasti pole ma ainus kes nii tegi….

Kui ma peale saadet inimestega tegelesin siis oli üsna palju lapsi. Tõesti selliseid teismelisi ja nende küsimused olid palju huvitavamad, just selles mõttes, et nad tahtsidki teada, mitte, et kuule, ma küsin veel kord, et polnud nagu vastus mida ma ootasin või nii. Lapsed küsisid, võtsid vastuse ja läksid.

Jah, sealt see perevaim pugema hakkaski. … Nii imelikke radu pidi nad meile end välja näitavadki. Ja mõelda, et ma saadan selle laadale? Ma ei teagi, ma ei näe mõtet. Lihtsalt täna ma näen kust see tuleb, et seda saab kasutada. Teadvustamine on baas.

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

On asju millest ei räägita

Vahest ma mõtlen… vaadake, ma olen see “küsida võib kõike” naine. Tshikk vast enam mitte ja siis inimesed küsivadki. Ei, enamjaolt nad ei oska küsida. Küsitakse ühte, mõeldakse teist ja sealjuures tahetakse hoopis umbluu vastust. Vahest on tore ka umbluu vastust anda…

Siis on veel küsimused mis pole üldse mitte küsimused. Need on arutlused – pea loeng millestki mida ma ei tea aga nii, et mina ei küsi vaid sa ise juba nagunii tead. Ei tea. Ei huvita.

Siis on veel teadmistekontrollid ja need muud testid. Nendes tavaliselt inimene blokeerib ära vastuse, sest ta teab seda. “Ma tean a ma sulle ei näita!” ise unnates, et mis see vastus nüüd on ja mis nõid sa oled kui ei tea. Aga kui ei taha? Sina ju ei taha teada ja mina ammugi ei taha ära arvata.

Teate miks mul on ükskõik? Kohe üleüldse ei koti? Pööran selja ja unustan ja tsau-pakaa. Sest kui ma hooliksin ja tahaksin niii hirmsasti vastust siis ma tahaksin enesele meeldivat vastust ja siis võiks tõesti juba sama hästi ka kulli ja kirja visata.

Nüüd aga räägime asjadest millest ei räägita. Aeg ajalt küsitakse mult kolme suure teema kohta – Estonia, praost Meri ja too poiss kes Tartus kadunuks jäi. Ei, egas ainult minult ei küsita, mida ma ajan siin. Ikka kõigilt küsitakse ja ehk on mõni ka vastuse saanud. Mina olen ust slämminud. Need on teemad millest ei räägita.

Poisiga on nüüd see asi, et siin ma üldistan. Aastaid tagasi leidis nõid ühe laiba üles. Olid kohale otsima kutsutud ja ajasidki välja. Mis sellest siis tuli? Polevat nemad leind midagi ja ju ikka ise tegid, et pärast kerge avastada oleks. Ja peale seda ei leia ükski nõid teil enam ühtki kadund inimest üles. Ilmselt mitte ka kadunud lemmiklooma. On ehk neid kes teid veidi lohutavad, aitavad hingerahu taastada (väga oluline, olgem ausad!) või saadavad teid sirgelt Sirtsu sohu aga inimest nad teile enam üles ei leia. Ma ei ütle, et see nii jääb, kindlasti mitte. Kindlasti leidub aeg ajalt keegi kusagil ja mõnel inimesel saab olema õnne. Antud noormehega, Markkus oli vist ta nimi, oli minul nii. Leidus inimene kes leidis kellegi kes sai mult küsida. Ja kui ma ütlesin, et ok, saame kokku kadus soovija kui tina tuhka.

Noh, ja neist teistest asjadest tõesti ei räägita. Ah küsite miks? Mulle meeldib elada. Thats it. See on säärane meeletu voogav teadmine – seda ei torgita. Ma ju näen, et inimesi tapetakse, pannakse vangi selle pärast ja ikka tuleb keegi, et küsida. Nii tore mäng ju. Ja nii ma slämmingi ust ja paljud teised sarnaselt minule, sest meile, andke andeks, ei garanteeri mitte keegi mitte midagi. Ma ei ole mitte kunagi sügavustesse piilunud, sellel pole minu jaoks tähtsust. Mulle piisab mu apokalüptilistest nägemustest niigi, et vahepeal lappesse lennata.

Vaatasin Pealtnägijat. Toda Estonia ja allveelaeva osa. See allveelaeva osa oli nii jube, samas meenutas veidi ka seda kuidas sovietid algul inimesi kosmosesse saatsid, kui neil puudus tehnoloogia neid sealt alla tuua ja need inimesed sinna suridki.

Suurima hea meelega räägin maailma kõige tähtsamatest asjadest – isiksus, karjäär, armastus, kodu, vahest ka tervis. Siin ja praegu on tähtsam. Me elame nii uuel ajal, säärases kosmosetuules kus iseendasse keskendumine ja häälestumine on väga väga olulised. Kus pillutus ja raputus vajavad suurepärast minnalaskmist. Ma ei ütle, et peaks unustama või ei tuleks uurida, ma lihtsalt ütlen, et hetkel on enamikel meist teine eesmärk.

Lisaks Soome-Ugrilased, Eesti rahvakalender jms, noh na igaks juhuks. Muideks, ma see aasta niivõrd kuivõrd teen samuti ära kõik rahvakalendri tähtpäevad. Sel määral kui see võimalik on, kuid ilmselt mitte sellel tasemel kui need seal Tartus.

Rubriigid: Hetke staarid | Lisa kommentaar

Ma nägin kummitust!

Ma olen aastaid tegelenud surnutega ja kummitustega ja kummitavate majadega.

Tajunud halba energiat, saanud laualambiga vastu pead. Ja alati on mul tulnud võtta häälestus, et neid näha, et nendega rääkida. Jaa, silmanurgast olen ju näinud, või eemalt.
“Hei. Tere!! Kuidas käbarad?” Teate, need kes näevad ja tunduvad inimestena ja siis kaovad, kes on justkui oma rolli või ajastusse kinni jäänud ja keda vähe sinu isik ja mured huvitavad.
Majavaime olen siiani näinud varjudena ja samuti nii päriselt ka, aga need on sellised teistmoodi. Natukene inimesed ja kohe päris palju siiski mitte. Võiks öelda, et nemad ongi kõige agressiivsemad oma suhtluses meiega. Teisiti on nad jälle sellised, kes mängivad peitust ja mõned kolivad välja sel sekundil kui sa nad üles leiad. Toredad sellid, ausõna.

Nüüd ma nägin kummitust! Kassi. Tükk aega istus ja oli veidi hallikas, just nagu kummitus noh. Vaatas mind ja ma võin öelda, et näo järgi paistis nagu oleks triibuline või täpiline. Kui ta liigutas oli kõik veidi aeglane. Ja talle sai otsa vaadata! Pöörasin pea, panin silmad kinni ja vaatasin uuesti ja ta oli ikka alles! Hiljem hüppas ja läks ära.

Ma olen sellises vaimustuses, et mine või otsima!
Ma omaette mõtlen, et teised vist nii näevadki kogu aeg, aga sellistes r’mekummitavates majades ma pole käinud. Vanalinnas olen ma näinud ka, aga mitte nagu poole meetri kaugusel vaid palju kaugemalt. Tihti on üldse nii, et kummitus pole kummitus vaid on hoopis mingi veidi ebasõbralikum tegelane, kellele meeldibki panniga anda. Minu kõige kummitavamas majas olidki vanad määratlused, reeglid, paar needust ja üks kuri lambiga vehkiv memm. Teate küll, et kummitavas majas ei pruugi kummitus kolistada ja need hallid olendid eriti ei kolistagi. Lihtsalt see füüsiline osa seal oli superluks.

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

Kust me tuleme ja kuhu me teel

Heilung. Teate, ma otsin seda paganama suvel kuuldud rannatooli laulu ja siis Heilung olla esitaja, või nii. Aga ma pole veel leidnud, kui leian siis saate ka teada mis kamm selle rannatooliga on. Kuulan ja korraga hakkab pilt jooksma, pilt nendest kes on võõrad, agressiivsed, sõjakad, uuel maal. Need on inimesed kes on siia saabunud ja avastavad alles ilma millesse sisenenud on. Nende teed mis on veel noored ja uurivad, nende teed mis on alles enesele maad rajavad.

Meie, meie tulime mujalt. Meie saapad olid alati kaetud lumega ja suud täis laule. Kord oskasime me kõik sõnast maagiat luua ja tantsides lennelda. Ja taevas meie kohal oli talviti pime, vaid lume kuulvalguses sätendav helk tegi ilma valgeks.

Nüüd istume siin mugava valguse all, igal pool vidinad raadiolaineid helendavateks helesinisteks pildikesteks tõlkides meie aju üle koormamas. Nii kaua oleme olnud pimeduse ja vaikuse rahvas. Meil on suud peas, aga ikka on elav muusika pigem haruldaseks luksuseks, stimulandiks see mis kord salvestatud.

Ja loen raamatust haruldasest asjast, vaikides pimeduses küdevat ahju silmitseda. Lihtsalt. Silmitsemise, mõtete mõlgutamise pärast. Mõtted aga ei lase mul magada, ajavad keset öödki pesast välja. Kirjutama, mõtlema, arvutama, teenima.

Me sünnime olles ikkagi oma vanemate lapsed, korrates nende mustreid ja … ja olles ikkagi ise. Vahest ma mõtlen, kui imelihtsalt oleme me ülesse ehitatud. Kordama, järele tegema, kiitust nõutama ja kui traumeeriv on meil end sellest välja murda. Ma ei vaidle, ehk oletegi teie suuremad.

Tahaks tagasi pisikese telgi hubaste seinte vahele ja neile… kes Eurooplased, teie, teie tahate tagasi koobastesse, urgude sügavustesse.

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Koroona

Polegi sel popil teemal sõna võtnud…

Uue koroonalaine eel vaatame me tulevikku teatava hirmuga. Kui jälle kõik lukku läheb? Kuidas siis elu ja töö ja kool ja palk edasi lähevad? Kas koroona on olemas?

Jah, koroona on olemas.

Kauges galaktikatuules liigume ikkagi edasi, alati. Meie, meie Päike ja kõik planeedid meie ümber ning tähed silmapiiril. Me muutume, kõik koos ja korraga. Uue ajastu eel tuleb alati ka uus energia. Uus energia mida me ei mõista. Suutmatus läbi töötada teeb meid haigeks.

Kas säärast koroonat on olemas nagu meile tutvustatakse? 4000 valepositiivset Rootsis? Suur tapatalgu Venemaal? Valgevene presidendi kotti ajamine, sest ta keeldus hullusega kaasa minemast? Ei, säärast ei ole.

Meil on koroona millel on teada juba üle 60 tüvi, mis muundub igas organismis vastavalt selle kandjale. See ei muuda ainult meid vaid ka meie muudame teda. Paljud dinosaurused surid välja, kes mitte need muutusid sest tuli uus energia. Paljud loomad täna surevad sest noh… uus värk.

Me muutume ja muutus on vajalik, muutumata me ei suuda kasutada midagi absoluutselt uut, absoluutselt uueta ei suuda me kasvada. Kui kevadine koroona troopas meie kopse, siis  sügisene ründab meie aju. Ei, mitte paha pärast, vaid sellepärast et me näeksime. Eks ta ikka võtab kopse ka, aga kui nii selgelt ja lühidalt vaadata siis ta ründabki kõige nõrgemat kohta.

Ma pole kunagi eriline “haigus on su sõber” idee austaja olnud aga seekord see seda vist siiski on. Vähem paanikat ja rohkem enesesse keskendumist ja ju me elame edasi.

Rubriigid: Haigemaja | Lisa kommentaar

Kuidas valmistada võileiba

Geidile

Me päris algusest ehk eI alustakski… või siiski.

Võileiva all peame silmas leiba või, juustu, vorsti ja ehk veel millegagi.

Kõigepealt võta omale lehm ja kanad. Suvel tuleb ka heina teha, et tal talvel süüa ja allapanu oleks.

Sügisel kaeva valmis ka kasvuhoone alune ja peenramaa

Siis tuleb külvata vili. Rukkise osad varjandid talvituvad ja neid saab alles järgmisel aastal. Nisu saab suvega valmis.

Soovi korral võta kevadel siga, et see siis sügisel lihaks, singiks teha.

Tee valmis kasvuhoone, tomatid-kurgid tuleb juba varakult toas pottidesse panna, et õigel ajal saaks õue istutada. Redise-salatiga saab veidi oodata

Mine jahile, lase maha põder või muu suurem pudulojus. Kogu liha töötlemine tuleb teha võimalikult kiiresti, et liha raisku ei läheks, osa lihast tee suitsuvorstiks.

Korja vili, käsikividega jahvata paras kogus. (Veski olemasolul on muidugi lausa lust ja lillepidu)

Rukkis kui algusest teha tuleb segada veega ja panna juur hakkama, kusagil nädala pärast saab küpsetama hakata. Saiaga läheb vähem aega.

Nüüd siis lehma osa. Lehmalt on vaja piima.

Koore teed võiks, piima juustuks.

Nii, saitegi võileiva.

Ma tegin kevade poole kalakukko. Oli selline jantimine küll, kus rukkitaignasse tuleb kala ja sink keerata ja selle valguses ma mõtlen, et suures plaanis on see lihtsam. Koor võiks, rukist tuleb nagunii kasvatada, kui siga tapetud võib ribad vahele pista muul juhul võib vahele jätta ja kala töötlemine ning püüdmine on kergem kui põdraga jantida. Ja muidugi lihtsalt säärane delikatess nagu singivõileib! No ja suures plaanis sööte te kõik selle peale pigem putru.

Rubriigid: Köök | Lisa kommentaar