Moraalist

nõndaks, mina olin üks nendest kes üldse ei seostanud toimuvat piibli ilmutuste raamatuga. Aeg muutub ja saab uueks. Mina räägin neile kes viitsivad kuulata ja … miks mitte antud teemat ka selle nurga alt käsitleda?

kuniks ma kohtasin Head Inglit, kes mind veidi valgustas. Minu enese nägemused-unenäod eelnimet raamatust ette luges (nüüdsama tehti seda ka Vanema Eddaga, niisiis arvake ise kas minust sai kolmekümneselt küünenärija või ei).

Kui oled mütoloog ja julged end pidada Rein Sepa mantlipärijaks võta ühendust!

ehk esimene ratsanik tuleb ja talle antakse pärg (corona). Esimest korda, poolteist aastat tagasi kui nägin koroonat ütles ta mulle, et teda on mõttetu karta, sest ta nakatab meid kõiki ja kes vastu hakkavad need rebib ta katki.

esimese seitsmest pitserist ja 
ma kuulsin üht neljast olevusest otsekui kõuehäälega hüüdvat: 
„Tule!”
2 Ma nägin: ennäe, valge hobune, ning selle seljas istujal 
oli käes amb ning talle anti pärg(corona) ja ta läks välja võitjana 
võitmiseks.

nüüd umbes eile nägin tüüpi kellel oli suur mõõk ja ta lõikas läbi moraali ahelad. Välise moraali viimsed riismed – ons teil oma moraalitunnet piisavalt alles?

Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust 
hüüdvat: „Tule!”
4 Ja tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti 
voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, 
ning talle anti suur mõõk.

lajatan puusalt, et järgmine on väärtushinnangute kaalumine ja siis tuleb Surm kes pole üldse Surm, kuid keda meie oleme ajast aega Surmaks hüüdnud.

siiani on lähtutud neljast ratsanikust ignoreerides ülejäänud lugu. Noh ja ju, näen minagi nüüd vaktsiini märgina milleta ei saa müüa ega vahetada. Kui sa ikka muundatud triipkoodi-inimene pole siis oled sa väärtuseta.

aga, kogu see lugu, on justkui surija tõmblused – et saaks veel enne surma võimalikult palju oma veidrast plaanist ellu viia. Kusjuures viimane vale pidigi pharmakeia olema….

Koroona kolm lainet?

Mõni aeg tagasi, kui veel hanged vööni olid nägin und…

See käis umbes nii – oli linn kus oli haigla-meditsiiniline uurimiskeskus.

Esimesena muutsid nad neiu zombiks, kes hakkas siis üleni mädanema. Ta peideti haigla sügavustesse ja tema olemasolu varjati. Ainult tema vanemad hakkasid otsima kuhu jäi. – Esimene laine mil koroonaviiruse lahti pääsemist eitati.

Teisena vaati ratastoolis ringi noormeest kelle pea oli küljel ja pilk tühi nagu neil kes läbi elanud äärmusliku, pöördumatu ajukahjustuse. Kinnitati, et see on NORMAALNE! – Normaalsus on hakanud võtma veidi ajukahjustuse mõõtmeid. Mida teeb MRNa vaktsiin meiega, ei tea mitte keegi. Tomat mille geene on parandatud nt kärbse DNAga siis ei ole see kärbes ja tomat ja see ei reageeri meie valkudega nagu kärbes ja tomat vaid nt nagu kormätost ja kui sa ei tea mis too on, siis jah…. ma ka ei tea mis see on kuigi paljud arvavad, et see on tomat ja ussikuuri läbinud vannitatud kärbes, see on siiski kormätost. On öeldud, et läbipõdemine muudab geene – mul on sulle uudis – iga uuem ja suurem nakkushaigus, viirus muudab ka meie geene. Me muutume resistentsemaks, kohaneme maailmaga. Inimene, arvates, et suudab seda loodusest täiuslikumalt teha on …. .

Mõni aeg hiljem, kolmandaks, esitleti järgmist neidu, kes iga nipsu peale istus ja astus ja tegi seda mida temalt oodati. Neiu oli suureks edulooks ja teda toodi eeskujuks kõigile. Ja vaat säärast tulevikku mina kardan.

Kui nädalast saab kolm

Minu vabandused. . .

Oli vaja õppida ja siis sain teada, et olen tööd valesti teinud ja veel õppida. Õpitut paari pahaaimamatu peal katsetanud. Kalendri tegu seisab – sain Tartust hindamatut infot ja siis algas lõpetamine. Viimasel pühapäeval lõhkusin siidrit avades naaskli. Teil ju juhtub ka, eks?

Muus vallas on nii, et ma peale seda va eksamitööd otsustasin, et ei lase end enam teab millel segada – olen tulnud siia ilu tegema. Proovisin vahepeal Juurteveimevakka taastada, kuid edutult. Mott on maas. Vahepeal mõtlesin kirjutada Bellinghausenist ja de Tollyst aga seadused on säärased, et kõik oleks suht mingi isikuandmete kuritarvitamine ja/või kellegi töö “varastamine” (noh, faktitäpsustus kuskilt nõuaks, et maksaksin algautorile, aga näe, toidurahagagi kitsas käes). Ju seepärast insta mu kinni panigi. Väga keeruline on. Edasi jääb vaid omalooming. Kuna keegi mulle ei maksa kirjutangi ainult ilust.

Eile kui saatusele vastu kõndisin rabises vihma sadada, õnneks hetketel kui olin looduse meelevallas oli pigem kuivem. Ja kõik õitseb. Kastanitesse peidaksin oma näo, sirelitega ehiksin oma juuksed…

Hommiku selge sinine taevas ja rohetavad kased… lõpuks, kas ongi oluline, et kui Valgevenega läheb sõjaks on Baltikum kottis? Kas on oluline, et sambarahad keeratakse üüratuks inflatsiooniks kui linnud siiski laulavad ja märjad Suvisted (olgem nüüd, kui need ka valel ajal olid, siis pmst sajab kogu aeg) tõotavad toidurikkat jõuluaega?

Kõik on muutumises ja minagi selle sees ja mis takistab mul täna Elysioni väljadele pagemast? Ahh selleks on vaja surra? Ärgem ajage asju nii keeruliseks, eksole? Kõik on energia ja kui mina olen ilu on, kogu maailma ilu minu ees valla. Kui mina olen ülimas rahus, hoiab maailm mind ka rahus.

Tavakas

Rahe-päeva, maski päeva heietused olid meditsiinilised. Seitse tundi telefoni otsas ja mu kõrvad jooksid… igate pidi, ilmselt tilgub ka aju.

Mina pole see nõid, kes oskaks ravida,küll aga tean ma paari trikki ja ilmselt Baltimaade parimat diagnostikut. Niisiis olen ma hommiku otsa tegelenud vahendamisega. Õhtul tegin paar isiklikku kõne ka. Ikka teemal koroona. Mitmed haiglad lasevad päeva pealt lahti neid kellest lahti soovitakse saada kuna nad on vaktsineerimata. See on hirmutav, sest tänaseks on kõigil selge, et vaktsiin tekitab osalise kaitse ja vaktsineeritud võib haigestuda ning samamoodi haigust edasi kanda. Kuidas on vakrsineerimata ohtlikum vaktsineeritust?Aga tüsistustega ei tegele keegi. Eesti meditsiin on juba kokku kukkunud.

Õhtul hakkasin otsima instagrami kadunud sõpru. Juveeli numbri leidsin netist, Poolaka aadress on olemas, Orioni leidsin ka interneeduse sügavustest.

Reedese hommiku veetsin kõike vajalikku tehes, et nädalavahetus jääks naiste ja naiselikkuse päralt. Miks ka mitte. Ostsin omale isegi uue öösärgi ja sain kodus aru, et nüüd on kõik mu kolm öösärki punased. Peaks ikka tolle sinise ka ära tooma. Seal oli kolm veel – kole sinine, kallis must ja vanaemade lilleline-pitsiline. Sinine, küll kole, oleks vähemalt teistsugune, mitte punane.

Reisiblogiga on see teema, et ma ei tee uut blogi. Kuna ma kaotasin IGs kõik mis olin Uurali rahvastest kirjutanud, siis ma natukene nagu sooviksin seda taastada. Reisiblogi on päris hea võimalus. Seda siis Juurteveimevakk.wordpress.com lehel.
Kaalun täiega ka auhindu aga see oleks oma tegevusele räigelt peale maksmine ja ma tegelt ei saa seda endale lubada. Sealsamas olen ma kõike nii kaua tasuta teinud, et vb olekski nüüd aeg peale ka maksta – why hell not. Nõgest ja karulauku olla kõik kohad täis ning normaalsed inimesed magavad nagunii alasti ja sukkpükse ei kanna.

Pikad vestlused on viinud aga arutluseni – kuidas on, et mõned eelnevad elud meid enam mõjutavad kui teised? Noh, et eelmine on ajas nii lähedal, et tänane on justkui selle jätk aga nt mul on mõned palju vanemad elud. Ühe nime järgi mind isegi tuntakse, äragi tuntakse ja see on pisut hirmutav, veidi nagu minevikutaak, teisi jälle suur võimalus, ära tuntav muster mille järgi näha ennast eraldi ajupesust, ühiskonnast, sõpradest, normidest, vanematest, kasvatusest….
Ehk on nii, et kui kehastume, kehastume ju mingite osadega ja nende elude isiksuse osad, omadused, oskused võivad juhtumisi need olla mis välja on tulnud. Üle oma varju ikka ei hüppa

Kui sul on plaan ja see ikka ei lähe

Tänane reis naaberkülasse Setu-emanda juurde häälestasid mu paika.
Teemad olid muidugi muud – populaarsemad nagu koroona mäng ja maailma debiilsus. Sellele eelnes eilne 10km matka. Mudas ja vees loomulikult. Vaat, nii palju passimist oli vaja selleks, et aru saada.

Kui eelmine kuu veel asjad liikusid, siis eilne hommik tõi kapitaalse piduri.
Esiteks saadeti juba eelmine nädal välja teade võimalikust kooli lõpetamisest. Väga kena, kuni ma aru sain, et viimase konsultatsiooni ja eksami vahel on nädal, st 4 päeva praktikaks. Noh, kui töötukassa teenused ikka hakkavad. Uurisin, et mismoodi sain vastuseks, et teistel on praktika enamasti tehtud. Töötukassa järgi sai aga praktikat teha koolitavas firmas ja ajal mil teenused toimisid, ehk mitte siis kui riik oli lukus. Niisiis on mul 4 päeva (sellest piisaks) kui antakse ja kui ei anta olen raisanud 9 kuud oma elust, sest ükskõik kui hea mu lõputöö on sellest ei piisa aga mitte midagi ei saa teha ka selleks, et piisaks… fuck it. Ma kolisin siia ainult selleks, et saaksin kooli ära lõpetada. Ma olen mingeid asju passinud selleks, et seda paberit saada, millest isegi ei piisaks.

Teine lugu on Instagrami sulgemine. Et kontol toimus nende arust vale tegevus (häkiti? Kaevati?) Ja siis süüdistati muidugi “violating of term of use”. Ma olen sinna suht palju aega pühendanud. Kuigi täitsin kõik kirjakesed ja lehekesed siis ma isegi ei tea kas seda tagasi soovin. Mingem edasi.

See viib aga “reis ümber maailma” lugudeni mis on kuivad ja igavad. Kunagi kirjutasin päeviku vormis reisijutukesi ühes blogis. Jõudsingi vist Poolaga ühele poole kui pooleli jätsin ja ära kustutasin, ometi olid need kohati sellised ägedad lood missuguseid nüüd tahaks edasi vorpida. Siis oli maailm ju veel vaba, võis ise minna ja katsuda.

Kui kõik taandub päeva lõpuks süsteemi soovide täitmiseks siis seda võime nimetada rahakammitsaiks. Raha kammitseb koju muretsema, mingeid imelikke liigutusi tegema. On masendav mismoodi toimub mässimine, mismoodi press. Ma olen mõelnud – kui ma annan välja raamatu – olen ma siis piisav? Aga 2, 3, 15?

Kellele su raamatuid vaja on? Kellele nägemust maagiast? Kellele sind ennastki? …
Edaspidi kirjutan ainult muinasjutte.

Naiste tegemistest ei räägi, sest mehed loevad ju ka, seda ei saa keelata. Räägin hoopis sellest, et ma panin selle aasta kalendri kokku. Kuu faasis on vahe sees, sest alustasin lugemist ennast valesti, aga see pole suur. Küsimus on selles, et ma sain süsteemist aru ja pmst ka sellest kuidas lugeda.

Vete vägi

Vete vägi

Minu veepäeva puhul sadas päev otsa vihma. Vesi voolas alla ja pesi puhtaks maailma, tilkus räästast ja vulises ojadena porilompidesse.

Mul oli tänaseks üks väikene plaan, eksperiment, kui nii võib öelda, mis siiski elutu kraaniveega ei õnnestunud. Muud veekogud on aga omajagu kaugel, nii läks see tegelikult veidi teisiti.

Jõud mis lasid vetel voolata jahutasid kuumava keha, käskisid seisatada ja kuulata.

Millal viimati olin ma vabatahtlikult vihmaga õue läinud tegema mittemidagit? Egas ma tänagi päris nii… kuid kunagi ammu ma ju käisin. Läksin aga hommikul metsa ja siis kunagi tulin tagasi. Läbimärjana. Ja seegi oli tegemine, eks ma siis olun tihedamini haige ka. Mingi aeg ma püüdsin ka, et olenemata ilmast iga päev jalutama, aga siis jäi aega väheseks muuks. See lõputu sund midagi teha. See lõputu sund mahtuda ühiskonda. See lõputu sund olla vastavuses.
Ehk suutis vihm seda maha pesta, seda sundi, sest mis on suurel ilmal minust? Mis on ühiskonnal minust? Minu soov olla vastavuses pole mulle kasulik

Maikuu ja kalendri reform

Nüüd siis on see hetk käes kus ma kinnitan – kalender ja selle ebatäpsused ajavad mind hulluks. Ilmselt virutan ma raamatud nurka ja teen oma kalendri. Aasta tagasi sai seda osaliselt proovitud ja kuskilt maalt läks kahe kalendri kasutus veidi lappesse. Sai ka vana kalendri järgi asju ritta aetud aga no päriselt – kahte paberil asja on lihtsam jälgida. Eks arvutuskäigud saab paika alates mingist pöörikast.

26 E – vetevägi
27 T – lauluvägi
29 N – lehehingusnädal
30 R – volber. Mina, nõid.
1 L – tants, naiste õhtu

3 E – hall seadus (ehk tee ise)
4 T – minu keha
6 N – maskid maagias
7 R – Emadepäeva naiste õhtu. Minu arvutuste kohaselt peaks see olema teisel, aga no las ta praegu olla.
9 P – matriahaat

10 E – tants, naiste õhtu
11 T – mis jääb alles üksikul saarel?
13 N – maahinguspäev
15 L – maaema

Seejärel võtan ma kalendri jaurata

Jüriöö

Olen püüdnud olla tavaline. Olen püüdnud teha omi asju, kuid peale hommikust bürokraatiat olen olnud nõus ainult puhkama ja mängima. Ma olen hakanud nädalavahetusi armastama – siis bürokraatia puhkab.

Täna on karjapäev ja põllupäev ja… mingil põhjusel öeldakse, et see on kusagilt tulnud. Noh, idast ja läänest ja ma võin nõustuda läänest tulnud kristliku mõjutusega päevale mis johtub rohkem nimes. Noh, aga idast. Vaadake, idas on meie verevennad, kultuuriliselt ja keeleliselt meile ligidased Uurali rahvad. Oleme meiegi ju Ugrilastena Uurallased. Nõndaks, aga kui kirjutatakse ida mõjust peetakse silmas vene mõju.

Õpilane Haldjapiiga tõstab käe ja uurib Uurali rahvaste mõjust vene kultuurile ja kommetele kui juba sarafan on siiski algse talupojariietusena Soome-Ugri algupäraga. On loomulikult teisi algupära võimalusi, kuid antud tüüpi kleidid olid juba levinud Karjala ja Peterburi ringkonna talupoegade hulgas kust see hiljem muutus võõraste moerõivaks (või võlus praktilisusega).

Ei, teid ei huvita kultuur, teie ootate maagiat. Olgu, rääkigem teile maagiast. Jüripäev on lepingute tegemise päev.
Peremees uute sulaste ja tüdrukutega – jah, need kaubad on tehtud ja nüüd juba kolitakse aga pmst saab ju kolimiseni taganeda. Ja uus karjane Metsavanaga. Uued naiseks saanud võetakse naiste hulka ja ehk ka uued õpilased nõiale? Talv on läbi ja algas uus aasta, suveaasta. Diilid olid salajased. Ja siis muidugi liigud, hea kauba tähistamiseks. Sellises mõttes on tegemist perioodi viimase päevaga.

---

Täna on NETSi inimestel Jüriöö. Naljakas kuidas neid siunatakse, sest Eesti pole ju ainumas riik ilma peal kus analoogse seaduse vastu streigitakse? Ometi valdas mind seda uudist kuuldes teadmine, et sellest algabki kodusõda. Säärasel juhul ei tea ju nemadki kui suure asja eest seisavad? Peale Jüri pole Eestis mitte keegi tagasi astunud ja temagi põhjused olid pigem segased. Koroonakriisis sai ta ju hästi hakkama? Inimeste soovile vastu tulles pole ühtki seadust ära jäetud. Ses mõttes oli Keskerakonna ja EKRE valitsus suurepärane, nad tegid mida rahvas soovis ja ju olid seetõttu ka ebapopulaarsed kallutatud meedia maailmas. Kallase valitsus aga proovib läbi lükata info varjamise seadust, ehk… oh ma kohe ei või!

Metsaisa juures ehk ongi minu koht.

Veelkord tähtpäevade maagiast

Hundisõnad

Kui kardetakse et hunt karja võiks tulla, siis lauldakse karjalaskmise päeval järgmiselt:
Metsa uku, metsa aku,
Metsa kuldane kuniga,
Kulda trooni neitsikene.
Ära hukka meite hulka,
Ega karga meite karja!
Lase käia meelta mööda,
Meelta mööda, teeda mööda!
E, StK 41, 190/1 (74) < Suure-Jaani khk., Sürgavere – V. Metsamärt < Ann Metsamärt, 64 a. (1927)

Plaan oli huntide kombel uluda. Lindudega koos hullata, tuulel olla lasta, jutt aga veeres omasoodu.

Nimelt, tähtpäevade ja aastaaegade rütmis elades hakkab jõud kandma. Kuid tähtpäevad, need sindrid on liikuvad. Loetud nädalad mingist pööripäevast, kuu seisust. Noh ja ma siin oigan omaette – 7 päevane nädal või viie? Iseenesest mõista seitsme… Jah? Ei?
Enamjaolt peetakse tähtpäevi “laupäeval”. Jaanilaupäev, Mardilaupäev, Jõululapäev. Mis päeval on laupäev?

Giltine saatis mu seepeale potilaadale, ehk Viljandi antropoloogiasse. Aint et näe, harimatu inimene olen. See teeb ju minu mõtted, arvamised ja küsimised ka väiksemaks, eksole?
Kumb see nädal siis on? Kas viie või seitsme päevane ja kes ümber arvestas? Olgu pääle, minu jonn.

Aga mis päeval on laupäev? Näiteks Jaanipäevaga on lihtne, on Jaanipäev Jaanilaupäev. Aga need va ristipäevad /hinguspäevad on reedel ja peetakse nt Linnuhinguslaupäeval mis on kalendris alati neljapäeval ja kus on kirjas linnuristipäev justkui oleks laupäev päev enne päeva st kolmapäev, aga päris aega hakatakse lugema reedest.

Kui ma 2 aastat kõik tähtpäevad ära pidasin hakkas kuskilt maalt jõud kandma, koos vahepealsete pauside ja nö tühja rapsimisega. St vahelt on päevi puudu või on need nii lappesse läinud, et on ajas vale koha peale kandunud. Aastaaegade maagia üks punkte on, et aasta ringi jõud kannab, siis pole vaja pingutada. Pole vaja ka taige meeles pidada, sest kõik voogab iseenesest.

Tehes asju õigel ajal asjad kestavad palju kauem, vili kannab rohkem, saak on kordades parem – ühesõnaga kõik tulebki kergemini kätte. Mida sa ikka sahmid kui tulu pole, eksole? Aga millal puid võtta seda peate ise teadma

Ja mida mina siin sahmin? Vahest, kui mul enam raha neti jaoks pole tulebki kirjutama ja raamatuid vorpima hakata.

Vetevanapäev

Vetevanapäev

Ma ei teadnud selle olemasolust, lugesin sellest Sassi raamatust.

Meil seal mere ääres ma otseselt päev ei mäleta, ju neid ikka peeti ka. Mis päeval mõlemad vanad võrku kudusid ja… kas see siis oligi seotud või mitte?

Vanasti oli nõnda, et elati aastaaegade liikumises tähtpäevast tähtpäevani, neid ei toodud esile, vähemalt meil mitte või ma ei mäleta. Rohkem nagu tuli see päev kui tehti sellele päevale iseloomulikke asju, lisaks siis ilma, kuu, päeva ja muu seis mis päeva liikumist mõjutasid. Niiviisi saan ma ju aru küll kuidas need asjad liiguvad.

Kui püük oli ja ilm kehvemaks kiskus või juba õhtul mindi läksid naised ikka randa merele kõrvetatud viina või õlut valama. Ikka oli nii, et küttimise perioodil ei nimetatud kütitavat tema õige nimega. Ehk Vetevanale piisab.

Tänases pidasime pisikese pikniku allikate lähedal. Metshaldjad olid kindlasti kohal, naksus teine, et vähe polnud. Isegi tuult polnud selle jagu olla. Ja säärane tagasi minek – ma tulen su juurde ja vestlen sinuga, veedan aega sinuga. Ma austan ja hoian sind ja see teadmine, tegu ise juba loob suhted tagasi haldjarahvaga.

Eestimaa võiks ja saaks olla laulev Maavald, liialt palju on aga neid kes seda ei taha