Märts

Teate. Noh, tea teate mind küll, ma tahtsin öelda. Te teate kes ma olen, te teate kust ma tulen. Olen olnud telekas ja puha ja siis juba selgeltnägija, inimesed teavad mind juba mitmendat aega kui nõida, maagi kes on hea selgeltnägija ja tegeleb kodude puhastamise jms. Enesereklaam noh.

Ja nüüd tulin nagu mäe tagant ja seletan, et ma hakkan nüüd maagiat õppima, keegi ehk?

Vaadake, maagiaga on selline lugu, et kui keegi ütleb, et ta on kõik ära õppinud, siis ei tea ta tuhkagi. Mis üldse on maagia? Kirjeldamatus? Seletamatu fenomen? Maagia siin mõistes on kõik mida tavamaailm ei seleta, see pole nii, et see oleks seletamatu, see on lihtsalt seletamata. Kõik kirjeldused ei saa kunagi valmis. Või saavad? On see oluline?

Mis on minek iseendani? Antud juhul iseeneses olevate parameetrite kõige efektiivsem kasutamine. Milleks siis kõik need tunnid kui võiks lihtsalt panna maha eesmärk ja minna sinnani? Aga sellepärast, et õpiks ennast märkama, arusaama, selgemaks saama mis see tee siis on kuhu minna soovitakse ja on täiesti loomulik vaadata silmitsi millegagi mis pole mitte kunagi tee olnudki, samamloomulik kui minna juba raiutud rada mööda.

Erinevused tulevad sisse seoses kooli ja praktikaga. Ma enam ei teagi kas me lõpetame, see on ikka nii lappesse venima jäänud.

1. nädal
   Esmaspäev – maagia “mina ja tunded”
   See on hästi oluline teema just selgeks rääkida miks me tunneme, mida ma tunneme, mis on indikaatorid, millal me midagi tunneme – just energeetilisest poolest vaadatuna
   Kolmapäev – Erinevad rütmipillid
   Neljapäev – Pärilikus ja energeetika
   Reede – Puude kallistamine
   Laupäev – mandalad (kui lumi ikka täiega ära sulab siis ei tee)
2. nädal
   Esmaspäev – Räägime saunast ja selle rollist igapäevases maagias.
   Neljapäeval mis teed see kaob
   Reede – toitumine – ülesanne privaatselt (osalemissoov hiljemalt 4 märts)
   Laupäev – Olenemata ilmast naudime õueolusid.
3. nädal
   Esmaspäev – aastaaegade maagia
   Kolmapäev – “lõpe, lõpe põllukene” analüüs
   Neljapäev – Loomavaatlus
   Laupäev, pööripäev – koostööd
4. nädal
   Esmaspäevad – räägime unistustest
   Kolmapäev – emade kultus Eesti rahvakultuuris
   Neljapäev, Maarjapäev – räägime, tähistame
   Reede – nägemused (neile kes antud nädala on koos minuga vastu pidanud)
5. nädal
   Esmaspäev – kõik on kunst
   Kolmapäev – Kui mina hakkan laulemaie” analüüs
   Neljapäev – Ego
   Laupäev – Maa

Praegusel juhul olen välja jätnud käsitöölised ettevõtmised seoses sellega, et maailm on hulluks läinud. Kõik koroonanõuded on tagatud (kui just tõesti igaüht 2×2 meetrisesse puuri ei panda)

Kelgutamise maagia

Sa jooksed mäest üles, istud ilmselt plastliuale ja lased sel ennast kanda allapoole. Nii hästi-hästi kaugele, tuul kõrvus vilisemas ja lumi nii näkku kui läbi sukkade säärteni tungimas. Jah, mu sääred on jääs kui ma lõpuks mäelt tulen.

Kelgutamine andis lootuse pikaks linaks, hea rasvane toit, et käes katki ei pakataks. Mida tehti Tuhkapäeval võite isegi lugeda… internet on juttu täis. Tuhkapäeva ja ka liugupäeva õhtupoolikul, vaikselt hämarduvas toas istudes, voodil lesides oli vaikus erakordselt terav. Teravam kui õues, kus lõbusate linnuparvede keel on lahti volditud ja kui astud krõmpsuval lumel, vead sahisevat kelku enese järel ja seisatad. Eemal automüra ja linnud kui laulikud pulmas.

Vaikus… mida ma räägin teile vaikusest? Kui sa oled hästi vaikselt, lülitad välja üleliigse ja pimendad toa. Kui sa ei näe, siis su helitundlikus suureneb. Pinisevad elektrijuhtmed, korisev külmkapp…. Külmikuni on kaks ust ja koridor. Ja wifi. Pead valutama panev hääletu wifi. Ronid voodist üles, tõmbad interneti seinast ja kohe on natukene rahulikum. Mitte päriselt, on ju ka veel naabrid, pinge justkui läheks natukene maha. … äkki ma kujutan seda ette? Ei, ükspäev oli terves majas elekter läinud ja siis oli tõeliselt vaikne, nagu lendleks õhus.

Kas see polegi maagia? On maagia? Mis on maagia? Tähelepanu. Kui sa tähele ei pane, siis su silmad mis muidu ehk oleksid avatud on kinni, sa ei pane tähele mida sa näed. Neid harjutusi on igasuguseid ja lõppeks polegi ju vahet missugust kasutada. Siin tunnevad paljud – mul oli õigus – nad on meister vaatlejad – aga nägemine käib nõnda, ennustamine käib nõnda. Vahest harva on selged suured värvilised tulevikupildid, tihti on need kerged tundevirvendused, emotsioon, taustal voogav teadmine ja sellele tuleb tähelepanu pöörata. Ma ei tea kuhu te jõuate aga ma tean kuidas sinna minna.

Uus nädal toob

Esmaspäev – Kuulame Peetripäeva helisid
Teisipäev – Kuidas me näeme ennast ja teisi
Neljapäev – Enese kirjeldus läbi olukordade
Reede – “Kungla rahvas” arutlus

Vaikse maagia tõus

Võtan täna kokku nii selle kui eelmise nädala maagia loengud.

Me käitume nendena kellena ennast ette kujutame. Edasine on isiklike võimete, oskuste ja ka kujutluse summa. Me kujutleme, et oleme ärikad, siis me näemegi maailmas sääraseid võimalusi, me kohtume teiste äri inimestega, me vähemalt teeme samme olemaks mingil määral ärikad – kasvõi ostan-müün-vahetan tasemel. Me vahest kujutame ette, et oleme head sportlased, oleme head kirjanikud, näitlejad. Hoopis teised on need kes näevad missugused me tegelikult oleme. Ettekujutlus on petlik, see on nihkes tegelikkusega. Kõravlt vaadates oleme kas naeruks või veelgi suuremad kui teised. Viimast siiski tavaliselt välja ei tooda.

Üldiselt on nii, et mida vanemaks me saame seda vähem me ette kujutame. Me pole enam suured võlurid, head ärimehed, taimetargad ega spordimeistrid. Me lihtsalt oleme, püüdes päevast päeva anda endast parimat, et olla parim versioon iseendast. Mõned unistavad edasi veendes lõpuks nii ennast kui tervet maailma selles, kes nad olla soovivad. Mõned jäävadki naeruks, aga noh, need on need parandamatud ja see antakse neile andeks.

Teekonnal iseendani, minnes läbi maagia tulebki end kujutleda maagina. Ükskõik missuguse maagina. Kujutledes annab endast väga kergelt märku see mis on juba ette kirjutatud. Võtame ette hunnikutes maagia õpikuid, õpime lugema kaarte ja ruune, õpime tegema trumme ja selgeks maa võnked. Õpime, õpime ja see ongi väga vajalik, ainult et selle lõpus me saame kellekski. Kellekski kes on kirjeldatavalt juba olemas, aga me ei saa iseendaks, sest saamaks selleks, kes on juba olemas on justkui olulisem ja aktsepteeritavam.

Kelleks me siis saame? Õigem on küsida – kuidas tunda ära maagiat? Mis on selles igapäevases armastatus millega ma tegelen maagilist? Mis on minu töös ja hobis maagilist?

Ma olen nüüd juba kohe aastaid Uurali rahvaste maailma uurinud. See pole niivõrd maagiline, kui ehk maagia ise. Seal on nõidumine tavapärane igapäeva osa ja eemalt on seda väga palju kergem ära tunda. Sees olles?

“Varesele valu
harakale haigus
mustale linnule muu tõbi
…”

Lastelaulud on toredad, eksole?

See talv olen ma hirmsasti saanud lund lükata, et kes ei oleks, eks? Mis on lume lükkamine? Eneses korrastuse tegemine kas füüsilise töö toimel mõtete läbi töötamise või absoluutselt puhtalt energeetilise korrastamiseni.

Kui nüüd koolist rääkida, siis see on nüüd natukene delikaatne, kuna ma kahtlustan, et lugupeetav ülemus käib siin lugemas. *Tere-tere*. Igatahes, psühholoogia äärealadel on maagia kasutamine tavapärane. Seal on ääretult huvitavad loengud olnud, just selles plaanis, et ma iga kord mõtlen – nõndaks missugune osa sellest on puhas maagia (ja ei tea kas nad ise ka teavad).

Täna suures linnas õnnestus mul näha sinist sinist taevast ja halo Päikese ümber. Pisiasi, aga nii ääretult oluline. Olin bussis ainuke kes pmst hüppas üles alla ja kiljus – näe! Vaadake! Seal! Seal! SEAL! Eii, puude taga, nüüd selle maja ja tolle maja taga. SEAL! Päike tõuseb ka homme ja kui veab näeme me kordi veel halot Päikese ümber. Kui veab siis valgus sambaid ja virmalisi. Ma ei räägi teile imelisest lume helgist Päikese valguses, ega sinitaeva alla tõusvate mändide rohekast okkakroonist. Ma ei räägi teile puudel hüplevatest oravatest ega metskitse/rebaste jälgedest, sest see oleks liialt tavapärane, kuigi nii-nii vajalik.

Teisipäev, liugupäev – Lähme mäele!
Kolmapäev, tuhkapäev – tuhkapäeva vestlus ja arutlus
Neljapäev – Vestlused iseendaga
Laupäev – Vaikus metsas/rabas/mereääres

Kus on maagia?

Rääkigem mis meid siis uuel nädalal ees ootab.

Esmaspäev 8 – maagia “igapäevane maagia”
Teisipäeva 9 magame sirgelt maha
Kolmapäev 10 – lastelaulud
Neljapäev 11 – lemmiktaim

Ehk siis esmaspäeval jälgime ja õpime ära tundma maagiat. Eks see on selline pikem protsess, aga kusagilt tuleb alustada, eksole? Tipa-tapa tagasi aega mil veel maagiat võis leida kõikjalt. Lapsed näevad kõikjal maagiat, tunnevad ära üleloomulikku. Siis me saame suureks ja vikerkaar, liblikad, iga pisike maagiline vari saab kirjelduse. Kirjeldus pöörab meie tähelepanu leidmaks kirjeldusi ja see ongi vägev, see röövib ära maagia, andmata tasakaalu.

Kolmapäev on meie igapäevase nõiakunsti päralt. Ehk maagia mida me kõik teame, mida me aeg ajalt kasutame, pisikesed käepärased loitsud ja sõnumised. Siit on loota sellist “ahhaa” momenti või nii.

Neljapäevale sai tõstetud lemmiktaim. Kuidas saab olla, et meil on lemmiktaim? Miks on üks enamat kui teine? Antud teema on pigem pisem aga samas ka hilisemat suuremat analüüsi nõudev. Kui aega jääb räägime ka allergiatest ja toitumisest, see paistab selline populaarsem teema olevat.

Kes eelmine nädal ei käinud jäi ilma väga põhjalikust loengust teisikute teemal, väikesest joonistustunnist ja ka esimese sissejuhatava tunnist loitsudesse. Metsadesse ma veel ei jõudnud, täna on hirmus külm, ma pean mainima. Mul sai selle nädalaga paika kool, mis tähendab, et järgmised kaks kuud veedan ma kõik reeded praktikal ja selle võrra läheb kõik nihkesse.

Ongi käes. Teekond iseendasse

Olen olnud pigem tegus ja ennast kokku korjav jaanuar. Egas ma hästi ei saanudki aru sellest, mis kuu on, kordades ärkasin mõttes, et nüüd ongi veebruar.

Olen iseenese jaoks neid asju läbi mõelnud, otsisin isegi omale küünlatahi välja, kuigi hetkel on selge, et teisipäev jääb vabaks (kui keegi just oma pinda ei paku, aga siis peavad asjad toimuma tõesti kiiresti). Küünlavaha mänguks oli mul päris mitu mõtet, millest mõned teen ma ise ära, näiteks uued küünlad valan vanade põhjadest, helbeid oleks ka saanud, aga ma ütlen, et hetkel tühja ei investeeri.

Aga räägime nüüd kõigest sellest mis on vägagi plaanis.

Maagia, võlumine, nägemine, üleloomulik on meil väga klassifitseeritud, see on täis stereotüüpe. Me ei saa alustada mujalt kui iseendast ja stereotüüpidest, et minna edasi. Ma olen siin inimestega rääkinud, oma ideed selgitanud, mõtet vorminud ja jõudnud selleni, et teemaks on absoluutselt ja ainult teekond iseendasse. Et me ei kujutleks maagiliseks mittemaagilist ja tavaliseks täiuslikku maagiat.

Kolmapäeval tutvume mõistega loitsud ja kuidas neid ära tunda. Loitsud ja abivahendid on hirmsasti populaarsed ja miks mitte nendest siis rääkida. Loitsudega olen tõtt vaadanud peaaegu 10 aastat. Ma olen öelnud, et ma ei loitsi ja ei kasuta abivahendeid. Viimaseid mul ju siiski on ka, eksole? Loitsud kui sellised on lihtsalt mind mingil hetkel huvitama hakanud ja vahest mulle meeldib neid oma keelel veeretada.

Kes ma olen? Kus ma olen? Mis teeb minu minuks? Aga sinu? Me ei saa olla tervikud, kui peame oma siinset keha ja siinset maailma ainsaks.

Ja reedel lõpetame rabas, või laupäeval. Jätame selle praegu lahtiseks. See on nii oluline, see vaikne settimine ja võib olla ma lähengi sinna lõpuks üksinda. Ma olen otsinud, siin pargis Metsavana pole, siin on vaid inimesed.

Kõiges ei pea kunagi osalema, kõigele ei pea kaasa lööma. Kõik ei pea kõnetama.
Kuidas see lugu läheb saab jälgida instagrami storydes @juurteveimevakk

Proovin ka siia mõnda lisada, aga eks teilegi meeldib rohkem pilte vaadata.

Veebruar

Seekord lähen ma lihtsalt edasi. Minu maagiline teekond jätkub ja sel aastal ma mõtlesin, et ma ei pea sel teel olema ihuüksinda, võin endaga võtta need kes on huvitatud, kes tahavad teada …

Igaühes meist on olemas uinunud vägi. Ühiskonnasaginas kaotame oma viimsegi kontakti loodusega, saame osaks millestki mis teeb meist sinisesse valgusse lukustanud tegelased. Meie aju elab veel pimedate tähistaevaste ajas, metsade vaikuse ajas…

Olles isegi pealinna mändide all saan ma pakkuda pigem vähe, aga sinna, metsade taha teie ei tuleks ja mina ei pääse. Jah, seal, metsade taga, jalad rannavees ma lihtsalt vaataks kaugusse ja kirjutaksin. Võib olla sellepärast ma olengi siin, seal oleks liialt mugav.

Kalender on sel aastal vägagi meelas meie vastu, sest veebruar algab kohe esmaspäevaga. Ma panen siia nädalakava koos teemadega. Nädalapäevad võivad varieeruda, kuid ilmselt mitte. Kellaajad lepime kokku jooksvalt kuna mul on ka kool ja praktika.

1. nädal
   Esmaspäev – maagia “mina – nõid”*
   Teisipäev, küünlapäev – mäng vahaga, teeme küünlaid ja muud huvitavat.* /***
   Kolmapäev – Loitsud
   Neljapäev – Inimene ja tasandid
   Reede – rabamatk
   Laupäev – Lauamängu õhtu* /***
2. nädal
   Esmaspäev – maagia “igapäevane maagia”
   Teisipäeva magame sirgelt maha
   Kolmapäev – lastelaulud
   Neljapäev – Räägime aastavahetusest, tervitame pühvlit*
   Reede – lemmiktaim*
   Laupäev – valmistume sõbrapäevakse* /***
3. nädal
   Teisipäev, liugupäev – Lähme mäele!
   Kolmapäev, tuhkapäev – tuhkapäeva vestlus ja arutlus
   Neljapäev – Vestlused iseendaga
   Reede – Mask*
   Laupäev – Vaikus metsas/rabas/mereääres
4. nädal
   Esmaspäev – Kuidas me näeme ennast ja teisi
   Teisipäev – “Kungla rahvas” arutlus
   Neljapäev – Enese kirjeldus läbi olukordade
   Reede – Valmistame maski**
   Laupäev – Täiskuu, selge ilmaga vaatame taevast.
   
   
   *Kuna need toovad mulle lisakulusid, sest päris tasuta ei saa ma hetkel mitte ühtegi liigutust teha, rääkimata peale maksmisest, siis on need kindlasti maksulised
   **Sel korral on oma mant kaasas ja mitte keegi ei saa osaleda kes pole eelneval nädalal maski kuulamas
   *** Koleda koroona korral jäävad ära, loodame, et külm teeb temaga üks null, nagu peakski olema.
   
   Ma olen teadlik, et meil on koroona ja puha. Enamik ettevõtmisest on korraldatavad vabas õhus ja mis ei ole siis need jäävad ka tegemata. Vaatame jooksvalt, küll aga oleks hea varemalt teada anda, et saaksin vajalikud korrektuurid teha, vajadusel otsime esimese matka ajal omale isiklikud 2 meetrised mõõdupulgad. Suuremad ja tugevamad võivad ka 4 meetrisi kasutada, kindluse mõttes või nii. Kõigis ei pea osalema, vastavalt huvile. Ainult see eraldi välja toodud maski teema.

Mõeldes tagasi ja vaadates edasi

Vaatan siin uue aasta prognoose ja ennustusi ja mõtlen ise, et kas tõesti hakkab homme uus? Alles veebruaris algab uus looma aasta, minu sünnipäev on kunagi märtsis. Päike käib kõrgemalt ja….

Mis siis olid uue Päikese mõtted, tagasivaade vanasse.

Eelmine aasta oli väga teistmoodi aasta, ma ütleks, et ikka kohe lausa pigem kehv aasta, Kehv on sealjuures loomulikult suhtumise küsimus. See aasta oli väga arenguküllane, ütleme siis niimoodi.

Inimese eesmärk on areng ja alati on lihtsam edasi liikuda asjades milles me oleme juba head. Edasi liikuda teemades mida valdame või oleme vähemalt tuttavad. Aga asjaolud kus meil on pigem nõrkused, mille vastu puudub huvi, mida saab kellegi teise pärusmaaks lükata vaat need asjaolud võtsid meie elus võimust ja nii see aasta üleootuste põnevaks muutuski. See protsess ei ole läbi ja läheb edasi kuniks toimub areng. Nii lihtne, ole inimene ja arenen, tule välja oma mugavustsoonist, vaata maailma avatud silmadega ja uudishimulikult ja mõtle, mõtle, et saad küll hakkama, mis sest et keegi kunagi ütles, et ei saa.

Kui ma mõtlen mis edasi siis huvitavaks alles läheb. Raskemaks justkui ka, sest nõutav pingutus on suurem. Rahulik meel ja talupojamõistus on ülimalt vajalikud.

Ma kuulasin mida nad rääkisid, kuidas uut aastat kirjeldasid ja ma mõtlesin – kumb siis on vähem halvem? Ehk kõik jätkub tõenäoliselt veel palju keerulisemalt. Ja ehk ongi meil nüüd lõpuks menüüs surm vs piinarikas surm.

Kui mehed surevad siis tähendab see üldjuhul sõda. Kui nad surevad ühes kohas aga seda ei usu teised tähendab see genotsiidi. Ei, inimestena ma enam erakordselt umbusklikud ei olegi, ehk mida see tähendab ma ei teagi. 2020 muutis meid sellisteks, et isegi tulnukarünnak on nii usutav kui eeldatav ja see on tegelikult probleem.

P.S. Kui ma 2021 ka majanduslikult surnud olen siis ma kohe ei tea… ehk Trimmeri-mutt teeb ise ülekande vm.

Vastus Jss’ile e. veel koroona juttu

Jss ütles:

Mida sa arvad sellest, mis on tulemas pärast koroonat? Räägitakse, et see uuenduslik koroonavaktsiin muudab inimese DNAd. Seda seostatakse piiblist tuntud metsalise märgiga. Kui kahtlast vaktsiini ei võta, siis poest süüa ei saa osta…? Millegipärast tundub, et see koroonaplandeemia loodi selleks, et hakata kehtestama ammu ettekuulutatud uut maailmakorda. Lisaks on võimalik selle varjus lahti lasta mingi korralik surmaviirus ja väita, et koroona muteerus ja ise olite süüdi selles, et ära surite, sest ei täitnud nõudeid

Mis on tulemas pärast koroonat?

Ma ei tea. Täiesti tõsiselt, kui siiani on olnud selline rütm ja voolavus siis nüüd näen ma õigtse mitut pilti, et mis pulli võib saama hakata.

Koroona oma olemuselt, ideelt oli algselt hoopis midagi muud. Koroona vast pidigi olema too surmaviirus, noh nagu need seagripid jms enne seda. Lasti laborist lahti ja… ei tapa ikka veel piisavalt. Või, peaaegu, sest vaktsiini kannatab juba ju müüa? Seekordselt on aga nii, et vaktsiin oli ju olemas, lihtsalt koroona muteerus kiiresti. Liiga kiiresti. Kõlakad käivad, et maailma juhid ei nakatu, sest nad on juba vaktsineeritud.

Et saaks aru hirmust DNA muutmise ees, mis antud vaktsiiniga on väljareklaamitud kui innovatiivne meetod (vähemalt tolla algsega oli), siis VIIRUSED MUUDAVADKI DNAd. Mitte palju aga hetkel koroonat arvestades see ilmselt muudab. Kuhu ja kuidas – me ei tea kuidas see toimibki, kuidas me nakatume, rääkimata mida see meis muudab. Muutumine on osa evolutsioonist, see muudab meid väliskeskkonnale sobilikumaks. Vaktsiinid siiani otseselt dnad ei muutnud. Nad andsid organismile mustri mida ära tunda. Kui muutus eneses on ise tootmine, ise vastamine, ise-ise-ise, siis vaktsiin on nagu väike õrritus, mäng, kus tekib inimese poolne pisike vastus. See kuidas muudab viirus inimese dnad on absoluutselt teistsugune kui vaktsiin mis on antud viiruse vastu tehtud. Antud vaktsiiniga, võtame nt, et Eestisse on tellitud 6 erinevat vaktsiini kellest 1 on öelnud, et see ei sobi allergikutele. Võib täiesti kindlalt väita, et meditsiinitöötajad saavad parema ja töökindlama vaktsiini kui eakad või tavainimene tänavalt ja kuuldavasti inimesed juba surevad.

Selle juba ammu teada jorust on mul lihtsam minna edasi.

Sarvilisest rääkides siis jap, isegi mina siin räägin, et nüüd on koll kohal ja nähtav. Metsaliseks saab see uus maailmakord, eksole? Ülim kommunism või millest nad seal unistavadki. Kontrollist, rahast, võimust. Rikkuste nimel on miljoneid tapetud, nohu ju. Ehk kes on nendega ja kes nende vastu on täna mõneti lihtne näha just selle sama vaktsineerimise pealt. Kes seda ikka teistele pähe topib, see ka süsteemi toetab. Just nimelt, pähe topib. Nii kahtlast süsti ei tohi keegi kergekäeliselt lubada teha ja ometi olen ma lugenud inimestest kes leiavad, et nemad lubavad end süstida, teistelt seda nõudmata. On aga neid kes demoniseerivaid kahtlejaid. Olla pahatahtlik nende suhtes, kes pole näinud ühtegi koroonahaiget? Ei ole ju veel selge kuidas viirus levib? Piisknakkus ta ehk ei ole? Või on? Noh, et tüüp magab kahe koroonahaige vahel ja ei jää haigeks? Mina ei saa võtta kätte kõiki haigestunuid ja lisaks sellele kellega nad on kontaktis olnud uurida välja kas on olemas mingit ühesugust asja mida nad on tarvitanud, katsunud, teinud, käinud. Noh, et äkki meid mürgitatakse? Jap, see võib küll sitta lappesse mõnel ajada. Sorry-sorry, isiklik pesa ja nii edasi.

Üks tee mida mööda me läheme ongi see vaktsineeritud ja välja heidetud, ehk need kes keelduvad ja näitavad keskmist sõrme, kui öeldakse, et poodi ei saa. Toit ja riided ei tule poest! Minnes minema tekib aga oht saada jahitud. Ehk kui sul pole enam nime ja kui sa oled välja heidetud siis üks hetk hiilitakse ligi ja alustatakse kas sõda kui lahkunud mass on suur, või lihtsalt tapmine, vahistamised sundvaktsineerimised. Vaesus inimeste murdmiseks, ilmajäämised. Vaesus, teavad mitmed rääkida, on hetkel süvenev. Puudus ilma puuduseta, sest tootjaid oleks aga toota ei saa ja müüa veelgi vähem.

Majanduse suremine viib uute majanduste tekkele. Tekivad kinnised linnad, mis toimivad veidi vanade süsteemide järgi, kuid on oma olemuselt absoluutselt sotsialistlikud. Teisal tekib anarhia ja kui veab siis taastub külade-klannide-hõimude ühiskond.

Kõik istusid kevadel kodus, sest siis nad ei näinud. Istud kodus jäävad märkamata uuenduslikud ehitused, sõjavägede liikumine, maalihked, maavärisemised, vulkaanipursked – noh, et eile oli küla, täna mitte. Viimaseid olla olnud paari aasta jooksul rohkesti. Tegelikult on neid kõiki olnud kohutavalt rohkesti. Kui sa ei lähe metsa ei saa sa ka näha kes elavad metsas, rääkimata mis seal toimub. Ka meie maastikul on väga suuri muutusi toimunud, ilma, et meedia neist väga rääkinud oleks. Uued kõrgepingeliinid on küll tervitatavad aga varem olid neist nupukesedki olemas.

Mis ma sellega mõtlen, et maailm muutub ja muutub väga väga kiiresti. Kliima soojenemine pole mingi kliima soojenemine, vaid kliima muutumine. Maailma muutumine, kõige muutumine. Pooluste vahetumine. Ja, et kõik hästi lõbus oleks siis kõik korraga. Kõik korraga.

Loodan, et see oli vastuseks piisav. Ja muidugi ma loodan, et epideemia tuleb ja läheb, läheb nagu läks katk. Paar tiiru hullumaja aga elu läheb ikka edasi, nagu alati on läinud. Et kõike ei tule meile kõigile liiga palju, et me saame olla peale sedagi targemad aga mitte veel ilma kõigest. Jah, seda ma loodan, ka siis kui ma seda pigem haruldaselt õrna võimalusena näen, on seegi ju võimalus.

Maskidest

Kuidas ma tahaksin öelda midagi…

Ma olen sellest coronast rääkinud või mitte? Ma isegi ei viitsi järgi vaadata, ma ei taha.

Kui ma mõtlen coronale, siis tänaseks on need kes eitavad haigust, et tegemist eriti jõhkre gripiga on täiesti notmaalne reaktsioon. Pildis milles mitte otsida personifitseeritud Koroonat vaid ülemiste hingamisteede uut haigust siis seda ei eksisteerigi. Ongi nii, et kuna on olemas siis järelikult kole gripp.

Lugesin kusagilt (ja antagu mulle andeks kui see on suur saladus), et tegemist võib olla hoopis veresoonkonna haigusega. Viirus mis ründab veresoonkonda ja südant, mis muidugi teeb arusaadavaks hilisemat suurt südamekahjustuste %. Selles kirjelduses on tegemist pigem leebe viirusega mille surmade arv on seotud sellega, et meie organism ei tunne teda. See ei ole meie mõistes normaalne viirus.

Viirusnakkuse vastu kasutatakse maske. Mask on kõige lihtsam asi maailmas. Paned ette ja kui oled haige siis istud omaette oma viirustega. Kui aga ei ole haige, siis loodad, et haiged siiski kannavad maski. Hetkel peavad kõik maski kandma, sest asümptomaatilisi on palju ja nad siiski on nakkusohtlikud. Kuid, neid on väga keeruline koju istuma jätta.

Miks ma seda mula ajan on see, et maskid ei aita. ehh, muidugi, – sa paned maski ette, hingad ainult oma õhku ja kui oled nakkusohtlik, siis viirust ei levita – SES MÕTTES MASKID AITAVAD! Kõige odavam-effektiivsem-parem

Miks nad siis ei aita?

Me kanname sama maski liiga kaua, mask muutub niiskeks, pesed käed, eemaldad maski, utiliseertid, pesed käed, paned uue maski.
Kuidas sa utiliseeird? Viskad prügikasti, kui viskad? Viskad jah? Aga koristaja ei olegi inimene või? Koristajad on selles mõttes sama suured eesliinitöötajad kui arstid, sest nemad koristavad puudulike vahenditega ära visatud maskid kokku puutudes potentsiaalselt ohtliku biorelvaga igapäevaselt kokku.

Näide – käisin haiglas koroona-testi andmas. Suutsin endast välja minna, mille tõttu oli vaja maski vahetada. Suunati mind, et paneksin maski prügikasti, keegi avas selle mulle jah, selleks ajaks teadsid kõik saalis viibivad inimesed, et ma olen ilmselt katkus ja hoidsid must mitte 2, vaid lausa 20 meetrit eemal. Minu test oli negatiivne, kuid sinna samasse prügikasti viskasid ka teised oma maske, ja paljud avasid seda käega. Palja käega.

Suures plaanis ei eemalda mitte keegi oma niiskunud maski, mask pannakse ette valesti, katsutakse seda keskelt, pannakse see vahest taskusse. Kas te teate mis teil taskutes on? Vahest on seal rahakott, aastast umbes 4 tagasi, mobiil, kindad mida pesti vast eelmise hooaja lõpus(vististi) ja mask. Mask, mis surutakse omale näkku. Pabertaskurätikud mõeldi välja just selleks, et lappi mis käib nina ja suu vahet saaks peale kasutamist ära visata mitte seda rahakoti ja koduvõtmete vahele taasleidmiseks panna,

Maski kandes ei saada peale värsket õhku, tekib hapniku puudus. Sellele oli ka mingi targem sõna. Olgu, ma saan aru, et tänast arvestades bussis-poes maski kanda on igati mõistlik, väiksem võimalus, et toidukaubaga katku koju vead, aga… õues? Tallinna õhk pole just see, aga ma näen seda Nõmmel. Tahaks neile kõigile järgi hõigata – me möödusime ja ilmselt möödud järgmisest inimesest järgmisel pöördel, tõenäoliselt siiski mitte – MASK MAHA! Aga on mulle ka üksik maskitatud kepikõndja Nõmme rabas vastu tulnud. Kops tahab ventileerimist. Me istume koosolekul, tunnis ja hakkame haigutama mitte väsimusest vaid hapnikupuudusest. Hapnikupuudus nõrgestab lõpuks immuunsust ja nagu me teame, kukub antud katkuga kops esimesena ja halvimal juhul ventileeritakse seda siis juba haiglas.

Nõudmised on aga hoopis omamoodi – bussis-poes peab nägu kaetud olema. Kattes seda salliga, mis suures plaanis – riidest mask, sall… oleneb. Aga kas te selle kodus pärast ka ära triigite-pesete? Teate see niiske asi, et kui muidu nagu ehk ei nakatugi või ollakse asümptomaatilised või, mis iganes, aga niiskes ja soojas kasvavad kõik asjad. Kohe kõik asjad! Aga kui ma burka pähe tõmban? Aga suusamaski?

Kevadel kui paanika oli selles mõttes suurem, et soovitati ka näiteks ukselinke ja toiduaineid puhastada mida nüüd enam ei soovitata, siis oli ka nakkust vähem. Täna nõutakse meilt maski maski pärast ja numbrid tõusevad. Kui muidu veel, tervist oli ja hingasid bussis omale koroona sisse, läksid välja, hingasid kopsud värsket õhku täis siis nüüd, koroona sisse-koroona rätti. Kas paljundad niiskesks tõmbunud kolmandapäeva maskis enda pisikest kogust või teiste suurt polegi vahet. Ja nii need numbrid meil tõusevadki.

Vanalinnas

Olen ammu mõelnud teha väikest rännakut Toompeale ja Tõnismäele. Ühel külmal-külmal talvehommikul, kraadiklaas näitas pea 10 miinuskraadi, liialdan kuid siiski niivõrd palju oli seda koos tuulekülmaga. Pole külm, aga siiski. Pole harjunud.

Vahelduseks on külm hea, külm teebki head, tapab viiruseid. Olete kuulnud? Et oleks nüüd hästi-hästi külm mõneks ööks, teeks uksed aknad lahti ja vabad me olemegi sellest koroonast. Kui märkame riided ka ära pesta-tuulutada ja vanale maskile tule otsa panna.

Jalutasin mööda Tõnismäge, mõtlesin ja ega väga mõelnud ka kuniks silmasin Pika Hermanni torni. Mõtlesin väljaspoolt aeda sellele ligineda, kuigi loogika ütles, et ega ma sealt alt enam mingit lippu näegi, siiski oli kogu minek väärt. Kui kiiresti saab Vabakalt Baltasse! Missugused mälestused minul Balti Jaamaga on see vast väärib eraldi postitust,

Paljandunud paekivi nurgad ja ja nende vastu laotud müürid ja Linda. Justnimelt Linda. Mõelda, see seal ongi Kalevi haud. Kalev kes on Ilmarisele ja Väinämöisele vähemalt vennaks kui mitte isaks. Terve ülemine Toompea hoonestik aga temale hauakiviks. Toompea kui mausoleum, Pika Hermanni torn hauasambaks. Kes valitseb kuninga pealt valitseb Eestimaad.

Sealt all-linnale vaadates silmasin Oleviste kiriku, kord ajas maailma kõrgeimat tippu. Kas me adume seda? Muidugi tänases see pole tähtis ega määrav, aga kas me adume seda, mida see võis kord tähendada? Meie mõõtmed täna on nagunii kosmilised, meile endilegi hoomamatud.

Neid mõtteid mõlgutades võtsin suuna Raekoja platsile. Kuusk, oh kuusepuu. Umbes sealsamas, noh, andestate mulle meetrites kui neid peaks jaguma lausa kümnete kaupa. Need on vaid meetrid. Seal oligi esimene avalik ehitud jõulupuu. Juba aastal 1441, esimesena maailmas. Klaasboksis lõbustas rahvast digitaalne hologramm-Jõuluvana, siit-seal sai osta valmistoitu, kudumeid ja lelusid. Laat aga mitte kellelgi neist polnud katkumaski. Katkumaski mida ma vaid korra suvel sain silmata. Eks teinekord.