Veebruar

Seekord lähen ma lihtsalt edasi. Minu maagiline teekond jätkub ja sel aastal ma mõtlesin, et ma ei pea sel teel olema ihuüksinda, võin endaga võtta need kes on huvitatud, kes tahavad teada …

Igaühes meist on olemas uinunud vägi. Ühiskonnasaginas kaotame oma viimsegi kontakti loodusega, saame osaks millestki mis teeb meist sinisesse valgusse lukustanud tegelased. Meie aju elab veel pimedate tähistaevaste ajas, metsade vaikuse ajas…

Olles isegi pealinna mändide all saan ma pakkuda pigem vähe, aga sinna, metsade taha teie ei tuleks ja mina ei pääse. Jah, seal, metsade taga, jalad rannavees ma lihtsalt vaataks kaugusse ja kirjutaksin. Võib olla sellepärast ma olengi siin, seal oleks liialt mugav.

Kalender on sel aastal vägagi meelas meie vastu, sest veebruar algab kohe esmaspäevaga. Ma panen siia nädalakava koos teemadega. Nädalapäevad võivad varieeruda, kuid ilmselt mitte. Kellaajad lepime kokku jooksvalt kuna mul on ka kool ja praktika.

  1. nädal
    Esmaspäev – maagia “mina – nõid”*
    Teisipäev, küünlapäev – mäng vahaga, teeme küünlaid ja muud huvitavat.* /***
    Kolmapäev – Loitsud
    Neljapäev – Inimene ja tasandid
    Reede – rabamatk
    Laupäev – Lauamängu õhtu* /***
  2. nädal
    Esmaspäev – maagia “igapäevane maagia”
    Teisipäeva magame sirgelt maha
    Kolmapäev – lastelaulud
    Neljapäev – Räägime aastavahetusest, tervitame pühvlit*
    Reede – lemmiktaim*
    Laupäev – valmistume sõbrapäevakse* /***
  3. nädal
    Teisipäev, liugupäev – Lähme mäele!
    Kolmapäev, tuhkapäev – tuhkapäeva vestlus ja arutlus
    Neljapäev – Vestlused iseendaga
    Reede – Mask*
    Laupäev – Vaikus metsas/rabas/mereääres
  4. nädal
    Esmaspäev – Kuidas me näeme ennast ja teisi
    Teisipäev – “Kungla rahvas” arutlus
    Neljapäev – Enese kirjeldus läbi olukordade
    Reede – Valmistame maski**
    Laupäev – Täiskuu, selge ilmaga vaatame taevast.


    *Kuna need toovad mulle lisakulusid, sest päris tasuta ei saa ma hetkel mitte ühtegi liigutust teha, rääkimata peale maksmisest, siis on need kindlasti maksulised
    **Sel korral on oma mant kaasas ja mitte keegi ei saa osaleda kes pole eelneval nädalal maski kuulamas
    *** Koleda koroona korral jäävad ära, loodame, et külm teeb temaga üks null, nagu peakski olema.

    Ma olen teadlik, et meil on koroona ja puha. Enamik ettevõtmisest on korraldatavad vabas õhus ja mis ei ole siis need jäävad ka tegemata. Vaatame jooksvalt, küll aga oleks hea varemalt teada anda, et saaksin vajalikud korrektuurid teha, vajadusel otsime esimese matka ajal omale isiklikud 2 meetrised mõõdupulgad. Suuremad ja tugevamad võivad ka 4 meetrisi kasutada, kindluse mõttes või nii. Kõigis ei pea osalema, vastavalt huvile. Ainult see eraldi välja toodud maski teema.
Rubriigid: Nõiakunst, Töötuba | Lisa kommentaar

Mõeldes tagasi ja vaadates edasi

Vaatan siin uue aasta prognoose ja ennustusi ja mõtlen ise, et kas tõesti hakkab homme uus? Alles veebruaris algab uus looma aasta, minu sünnipäev on kunagi märtsis. Päike käib kõrgemalt ja….

Mis siis olid uue Päikese mõtted, tagasivaade vanasse.

Eelmine aasta oli väga teistmoodi aasta, ma ütleks, et ikka kohe lausa pigem kehv aasta, Kehv on sealjuures loomulikult suhtumise küsimus. See aasta oli väga arenguküllane, ütleme siis niimoodi.

Inimese eesmärk on areng ja alati on lihtsam edasi liikuda asjades milles me oleme juba head. Edasi liikuda teemades mida valdame või oleme vähemalt tuttavad. Aga asjaolud kus meil on pigem nõrkused, mille vastu puudub huvi, mida saab kellegi teise pärusmaaks lükata vaat need asjaolud võtsid meie elus võimust ja nii see aasta üleootuste põnevaks muutuski. See protsess ei ole läbi ja läheb edasi kuniks toimub areng. Nii lihtne, ole inimene ja arenen, tule välja oma mugavustsoonist, vaata maailma avatud silmadega ja uudishimulikult ja mõtle, mõtle, et saad küll hakkama, mis sest et keegi kunagi ütles, et ei saa.

Kui ma mõtlen mis edasi siis huvitavaks alles läheb. Raskemaks justkui ka, sest nõutav pingutus on suurem. Rahulik meel ja talupojamõistus on ülimalt vajalikud.

Ma kuulasin mida nad rääkisid, kuidas uut aastat kirjeldasid ja ma mõtlesin – kumb siis on vähem halvem? Ehk kõik jätkub tõenäoliselt veel palju keerulisemalt. Ja ehk ongi meil nüüd lõpuks menüüs surm vs piinarikas surm.

Kui mehed surevad siis tähendab see üldjuhul sõda. Kui nad surevad ühes kohas aga seda ei usu teised tähendab see genotsiidi. Ei, inimestena ma enam erakordselt umbusklikud ei olegi, ehk mida see tähendab ma ei teagi. 2020 muutis meid sellisteks, et isegi tulnukarünnak on nii usutav kui eeldatav ja see on tegelikult probleem.

P.S. Kui ma 2021 ka majanduslikult surnud olen siis ma kohe ei tea… ehk Trimmeri-mutt teeb ise ülekande vm.

Rubriigid: Heietused | 1 kommentaar

Vastus Jss’ile e. veel koroona juttu

Jss ütles:

Mida sa arvad sellest, mis on tulemas pärast koroonat? Räägitakse, et see uuenduslik koroonavaktsiin muudab inimese DNAd. Seda seostatakse piiblist tuntud metsalise märgiga. Kui kahtlast vaktsiini ei võta, siis poest süüa ei saa osta…? Millegipärast tundub, et see koroonaplandeemia loodi selleks, et hakata kehtestama ammu ettekuulutatud uut maailmakorda. Lisaks on võimalik selle varjus lahti lasta mingi korralik surmaviirus ja väita, et koroona muteerus ja ise olite süüdi selles, et ära surite, sest ei täitnud nõudeid

Mis on tulemas pärast koroonat?

Ma ei tea. Täiesti tõsiselt, kui siiani on olnud selline rütm ja voolavus siis nüüd näen ma õigtse mitut pilti, et mis pulli võib saama hakata.

Koroona oma olemuselt, ideelt oli algselt hoopis midagi muud. Koroona vast pidigi olema too surmaviirus, noh nagu need seagripid jms enne seda. Lasti laborist lahti ja… ei tapa ikka veel piisavalt. Või, peaaegu, sest vaktsiini kannatab juba ju müüa? Seekordselt on aga nii, et vaktsiin oli ju olemas, lihtsalt koroona muteerus kiiresti. Liiga kiiresti. Kõlakad käivad, et maailma juhid ei nakatu, sest nad on juba vaktsineeritud.

Et saaks aru hirmust DNA muutmise ees, mis antud vaktsiiniga on väljareklaamitud kui innovatiivne meetod (vähemalt tolla algsega oli), siis VIIRUSED MUUDAVADKI DNAd. Mitte palju aga hetkel koroonat arvestades see ilmselt muudab. Kuhu ja kuidas – me ei tea kuidas see toimibki, kuidas me nakatume, rääkimata mida see meis muudab. Muutumine on osa evolutsioonist, see muudab meid väliskeskkonnale sobilikumaks. Vaktsiinid siiani otseselt dnad ei muutnud. Nad andsid organismile mustri mida ära tunda. Kui muutus eneses on ise tootmine, ise vastamine, ise-ise-ise, siis vaktsiin on nagu väike õrritus, mäng, kus tekib inimese poolne pisike vastus. See kuidas muudab viirus inimese dnad on absoluutselt teistsugune kui vaktsiin mis on antud viiruse vastu tehtud. Antud vaktsiiniga, võtame nt, et Eestisse on tellitud 6 erinevat vaktsiini kellest 1 on öelnud, et see ei sobi allergikutele. Võib täiesti kindlalt väita, et meditsiinitöötajad saavad parema ja töökindlama vaktsiini kui eakad või tavainimene tänavalt ja kuuldavasti inimesed juba surevad.

Selle juba ammu teada jorust on mul lihtsam minna edasi.

Sarvilisest rääkides siis jap, isegi mina siin räägin, et nüüd on koll kohal ja nähtav. Metsaliseks saab see uus maailmakord, eksole? Ülim kommunism või millest nad seal unistavadki. Kontrollist, rahast, võimust. Rikkuste nimel on miljoneid tapetud, nohu ju. Ehk kes on nendega ja kes nende vastu on täna mõneti lihtne näha just selle sama vaktsineerimise pealt. Kes seda ikka teistele pähe topib, see ka süsteemi toetab. Just nimelt, pähe topib. Nii kahtlast süsti ei tohi keegi kergekäeliselt lubada teha ja ometi olen ma lugenud inimestest kes leiavad, et nemad lubavad end süstida, teistelt seda nõudmata. On aga neid kes demoniseerivaid kahtlejaid. Olla pahatahtlik nende suhtes, kes pole näinud ühtegi koroonahaiget? Ei ole ju veel selge kuidas viirus levib? Piisknakkus ta ehk ei ole? Või on? Noh, et tüüp magab kahe koroonahaige vahel ja ei jää haigeks? Mina ei saa võtta kätte kõiki haigestunuid ja lisaks sellele kellega nad on kontaktis olnud uurida välja kas on olemas mingit ühesugust asja mida nad on tarvitanud, katsunud, teinud, käinud. Noh, et äkki meid mürgitatakse? Jap, see võib küll sitta lappesse mõnel ajada. Sorry-sorry, isiklik pesa ja nii edasi.

Üks tee mida mööda me läheme ongi see vaktsineeritud ja välja heidetud, ehk need kes keelduvad ja näitavad keskmist sõrme, kui öeldakse, et poodi ei saa. Toit ja riided ei tule poest! Minnes minema tekib aga oht saada jahitud. Ehk kui sul pole enam nime ja kui sa oled välja heidetud siis üks hetk hiilitakse ligi ja alustatakse kas sõda kui lahkunud mass on suur, või lihtsalt tapmine, vahistamised sundvaktsineerimised. Vaesus inimeste murdmiseks, ilmajäämised. Vaesus, teavad mitmed rääkida, on hetkel süvenev. Puudus ilma puuduseta, sest tootjaid oleks aga toota ei saa ja müüa veelgi vähem.

Majanduse suremine viib uute majanduste tekkele. Tekivad kinnised linnad, mis toimivad veidi vanade süsteemide järgi, kuid on oma olemuselt absoluutselt sotsialistlikud. Teisal tekib anarhia ja kui veab siis taastub külade-klannide-hõimude ühiskond.

Kõik istusid kevadel kodus, sest siis nad ei näinud. Istud kodus jäävad märkamata uuenduslikud ehitused, sõjavägede liikumine, maalihked, maavärisemised, vulkaanipursked – noh, et eile oli küla, täna mitte. Viimaseid olla olnud paari aasta jooksul rohkesti. Tegelikult on neid kõiki olnud kohutavalt rohkesti. Kui sa ei lähe metsa ei saa sa ka näha kes elavad metsas, rääkimata mis seal toimub. Ka meie maastikul on väga suuri muutusi toimunud, ilma, et meedia neist väga rääkinud oleks. Uued kõrgepingeliinid on küll tervitatavad aga varem olid neist nupukesedki olemas.

Mis ma sellega mõtlen, et maailm muutub ja muutub väga väga kiiresti. Kliima soojenemine pole mingi kliima soojenemine, vaid kliima muutumine. Maailma muutumine, kõige muutumine. Pooluste vahetumine. Ja, et kõik hästi lõbus oleks siis kõik korraga. Kõik korraga.

Loodan, et see oli vastuseks piisav. Ja muidugi ma loodan, et epideemia tuleb ja läheb, läheb nagu läks katk. Paar tiiru hullumaja aga elu läheb ikka edasi, nagu alati on läinud. Et kõike ei tule meile kõigile liiga palju, et me saame olla peale sedagi targemad aga mitte veel ilma kõigest. Jah, seda ma loodan, ka siis kui ma seda pigem haruldaselt õrna võimalusena näen, on seegi ju võimalus.

Rubriigid: suitsunurk | 3 kommentaari

Maskidest

Kuidas ma tahaksin öelda midagi…

Ma olen sellest coronast rääkinud või mitte? Ma isegi ei viitsi järgi vaadata, ma ei taha.

Kui ma mõtlen coronale, siis tänaseks on need kes eitavad haigust, et tegemist eriti jõhkre gripiga on täiesti notmaalne reaktsioon. Pildis milles mitte otsida personifitseeritud Koroonat vaid ülemiste hingamisteede uut haigust siis seda ei eksisteerigi. Ongi nii, et kuna on olemas siis järelikult kole gripp.

Lugesin kusagilt (ja antagu mulle andeks kui see on suur saladus), et tegemist võib olla hoopis veresoonkonna haigusega. Viirus mis ründab veresoonkonda ja südant, mis muidugi teeb arusaadavaks hilisemat suurt südamekahjustuste %. Selles kirjelduses on tegemist pigem leebe viirusega mille surmade arv on seotud sellega, et meie organism ei tunne teda. See ei ole meie mõistes normaalne viirus.

Viirusnakkuse vastu kasutatakse maske. Mask on kõige lihtsam asi maailmas. Paned ette ja kui oled haige siis istud omaette oma viirustega. Kui aga ei ole haige, siis loodad, et haiged siiski kannavad maski. Hetkel peavad kõik maski kandma, sest asümptomaatilisi on palju ja nad siiski on nakkusohtlikud. Kuid, neid on väga keeruline koju istuma jätta.

Miks ma seda mula ajan on see, et maskid ei aita. ehh, muidugi, – sa paned maski ette, hingad ainult oma õhku ja kui oled nakkusohtlik, siis viirust ei levita – SES MÕTTES MASKID AITAVAD! Kõige odavam-effektiivsem-parem

Miks nad siis ei aita?

Me kanname sama maski liiga kaua, mask muutub niiskeks, pesed käed, eemaldad maski, utiliseertid, pesed käed, paned uue maski.
Kuidas sa utiliseeird? Viskad prügikasti, kui viskad? Viskad jah? Aga koristaja ei olegi inimene või? Koristajad on selles mõttes sama suured eesliinitöötajad kui arstid, sest nemad koristavad puudulike vahenditega ära visatud maskid kokku puutudes potentsiaalselt ohtliku biorelvaga igapäevaselt kokku.

Näide – käisin haiglas koroona-testi andmas. Suutsin endast välja minna, mille tõttu oli vaja maski vahetada. Suunati mind, et paneksin maski prügikasti, keegi avas selle mulle jah, selleks ajaks teadsid kõik saalis viibivad inimesed, et ma olen ilmselt katkus ja hoidsid must mitte 2, vaid lausa 20 meetrit eemal. Minu test oli negatiivne, kuid sinna samasse prügikasti viskasid ka teised oma maske, ja paljud avasid seda käega. Palja käega.

Suures plaanis ei eemalda mitte keegi oma niiskunud maski, mask pannakse ette valesti, katsutakse seda keskelt, pannakse see vahest taskusse. Kas te teate mis teil taskutes on? Vahest on seal rahakott, aastast umbes 4 tagasi, mobiil, kindad mida pesti vast eelmise hooaja lõpus(vististi) ja mask. Mask, mis surutakse omale näkku. Pabertaskurätikud mõeldi välja just selleks, et lappi mis käib nina ja suu vahet saaks peale kasutamist ära visata mitte seda rahakoti ja koduvõtmete vahele taasleidmiseks panna,

Maski kandes ei saada peale värsket õhku, tekib hapniku puudus. Sellele oli ka mingi targem sõna. Olgu, ma saan aru, et tänast arvestades bussis-poes maski kanda on igati mõistlik, väiksem võimalus, et toidukaubaga katku koju vead, aga… õues? Tallinna õhk pole just see, aga ma näen seda Nõmmel. Tahaks neile kõigile järgi hõigata – me möödusime ja ilmselt möödud järgmisest inimesest järgmisel pöördel, tõenäoliselt siiski mitte – MASK MAHA! Aga on mulle ka üksik maskitatud kepikõndja Nõmme rabas vastu tulnud. Kops tahab ventileerimist. Me istume koosolekul, tunnis ja hakkame haigutama mitte väsimusest vaid hapnikupuudusest. Hapnikupuudus nõrgestab lõpuks immuunsust ja nagu me teame, kukub antud katkuga kops esimesena ja halvimal juhul ventileeritakse seda siis juba haiglas.

Nõudmised on aga hoopis omamoodi – bussis-poes peab nägu kaetud olema. Kattes seda salliga, mis suures plaanis – riidest mask, sall… oleneb. Aga kas te selle kodus pärast ka ära triigite-pesete? Teate see niiske asi, et kui muidu nagu ehk ei nakatugi või ollakse asümptomaatilised või, mis iganes, aga niiskes ja soojas kasvavad kõik asjad. Kohe kõik asjad! Aga kui ma burka pähe tõmban? Aga suusamaski?

Kevadel kui paanika oli selles mõttes suurem, et soovitati ka näiteks ukselinke ja toiduaineid puhastada mida nüüd enam ei soovitata, siis oli ka nakkust vähem. Täna nõutakse meilt maski maski pärast ja numbrid tõusevad. Kui muidu veel, tervist oli ja hingasid bussis omale koroona sisse, läksid välja, hingasid kopsud värsket õhku täis siis nüüd, koroona sisse-koroona rätti. Kas paljundad niiskesks tõmbunud kolmandapäeva maskis enda pisikest kogust või teiste suurt polegi vahet. Ja nii need numbrid meil tõusevadki.

Rubriigid: Haigemaja | 2 kommentaari

Vanalinnas

Olen ammu mõelnud teha väikest rännakut Toompeale ja Tõnismäele. Ühel külmal-külmal talvehommikul, kraadiklaas näitas pea 10 miinuskraadi, liialdan kuid siiski niivõrd palju oli seda koos tuulekülmaga. Pole külm, aga siiski. Pole harjunud.

Vahelduseks on külm hea, külm teebki head, tapab viiruseid. Olete kuulnud? Et oleks nüüd hästi-hästi külm mõneks ööks, teeks uksed aknad lahti ja vabad me olemegi sellest koroonast. Kui märkame riided ka ära pesta-tuulutada ja vanale maskile tule otsa panna.

Jalutasin mööda Tõnismäge, mõtlesin ja ega väga mõelnud ka kuniks silmasin Pika Hermanni torni. Mõtlesin väljaspoolt aeda sellele ligineda, kuigi loogika ütles, et ega ma sealt alt enam mingit lippu näegi, siiski oli kogu minek väärt. Kui kiiresti saab Vabakalt Baltasse! Missugused mälestused minul Balti Jaamaga on see vast väärib eraldi postitust,

Paljandunud paekivi nurgad ja ja nende vastu laotud müürid ja Linda. Justnimelt Linda. Mõelda, see seal ongi Kalevi haud. Kalev kes on Ilmarisele ja Väinämöisele vähemalt vennaks kui mitte isaks. Terve ülemine Toompea hoonestik aga temale hauakiviks. Toompea kui mausoleum, Pika Hermanni torn hauasambaks. Kes valitseb kuninga pealt valitseb Eestimaad.

Sealt all-linnale vaadates silmasin Oleviste kiriku, kord ajas maailma kõrgeimat tippu. Kas me adume seda? Muidugi tänases see pole tähtis ega määrav, aga kas me adume seda, mida see võis kord tähendada? Meie mõõtmed täna on nagunii kosmilised, meile endilegi hoomamatud.

Neid mõtteid mõlgutades võtsin suuna Raekoja platsile. Kuusk, oh kuusepuu. Umbes sealsamas, noh, andestate mulle meetrites kui neid peaks jaguma lausa kümnete kaupa. Need on vaid meetrid. Seal oligi esimene avalik ehitud jõulupuu. Juba aastal 1441, esimesena maailmas. Klaasboksis lõbustas rahvast digitaalne hologramm-Jõuluvana, siit-seal sai osta valmistoitu, kudumeid ja lelusid. Laat aga mitte kellelgi neist polnud katkumaski. Katkumaski mida ma vaid korra suvel sain silmata. Eks teinekord.

Rubriigid: Seiklused | Lisa kommentaar

Draakonis

Tol sügisõhtul pugesime külma tuule ja nälja eest peitu Draakonisse. Meid tervitas katkumaski kandev lahke kõrtsiemand, aeg on selline, imelik. Võtsime oma supid ja pirukad ja peitusime aknaalusesse orvi. Tahatuppa ei soovinud minna, sest sealt kostus lõbusate neidude kelmikas jutuvada. Peagi astus sisse pikk sõdalane oma daamiga, mustalt mantlilt raputati kergeid vihmapiisku ja pool siga rändas mõni aeg hiljem nende lauale. Egas küünlavalgel polnudki päriselt näha mida söödi-joodi, küll aga maitses see imehea.

Sõdalane, kes paistis püsikunde olevat, kuigi tema aktsient võõras oli, piidles meid kaua ja olenemata minu kasvavast hirmust, kas ehk sellest korralik kahevõitlus tuleb või meid lihtsalt hobuste molli keeratakse hakkas ta siiski rääkima.

– Teised tema inimesed kõik väina taga kinni, muudkui ütlevad, et tuleks küll, aga kohalike komissaride kontroll nii vali, et ei pääse läbi. Muudkui, mis sa seal teed ja kellega sa seal kohtud.

Kõrtsiemand, kogukas naine teatas selle peale, et eile olla tulnud ülemere rahvast, kohe läbi mitme riigi. Eksind nagu nad olid, Don Quijoti kombel lihtsalt seiklema tulnud, vaadanud kaugele ja kuhu saab ja kuidas siit imedemaalt tagasi saada on täna suuresti teadmata. Ega nad ei teadnudki kuhu sattunud olid ja draakonite ning haldjate kohtamine oli nii mõnegi seikleja verest välja löönud. Eks ka nokaga kõrtsiemand kes tontliku kujuna neid tervitas.

Ja siis tuli mustlane, tuntud ennustaja mees, tellis õlut ja istus keskmisesse lauda. Hakkas õnne jutustama, hämaruses pihku lugema ja kui meie meeled olid erakordselt keskendunud heietustele eelootavast pikast ja õnnelikust elust ning imelikest aegadest hiilis sisse väikest kasvu võõras ja kuna ma seda nägin ei saanud ma oma uudishimu vastu muud moodi, kui kuulatades, kuidas kõrtsiemand ka indulgentsidega kauples. mida minu meel toiduvalikust ometi leidnud polnud.

Rõõmsas tujus maksime mustlasele nalja eest ja pöördusime tagasi oma roogade juurde kui kusagilt sügavalt jalgade alt kostus kui urinat ja kaugemast ruumist jooksid kiljudes välja lõbusad neiud ning jätsid nägemiseni.Nendele aga järgnes pahvakas suitsu. Kõrtsiemand jooksis vaatama ja saabus tagasi tahmase ja pisut räsituna.

Minu pigem tagasihoidlik kaaslane elavnes, Ei olnud me sinna läinud jutuga, et tegemist siiski loheteadlasega on. Uurisime lohe pidamise kohta, tema toidulaua ja väljapääsu kohta. Väljapääsuavad olla olemas, aga neid kasutatakse haruharva, et mitte võõramaalasi hirmutada, pealegi olid nad kohalike lammaste seas laastamistööd teinud ja sellega kõrtsile talumeestega pahandust tekitanud.

Ja aeg sai hiliseks ning öised mungad ootasid meid juba, tuli minna.

Rubriigid: Seiklused, suitsunurk | Lisa kommentaar

Jõulud

Olles tegelenud oma Soome-Ugri projektiga on mind erakordselt tugevalt kõnetanud jõulud ja ka jõuluvana. Kust tuled? Kes oled?

Jõulude tume vari katab meid enim kui varem. Justkui kaamose lummuses oleme jõudnud kaupluste värvilisse virrvarri. Käisin ja nägin. Kõik valmistuvad, et astuda kurnavasse tsentrifuugi kus viimsedki elumahlad sust välja imetakse.

Detsember, kui poleks pulmi oleks tegemist vaikse ettevalmistusega jõuludesse. Uuemal ajal ka nigulad-luutsid, või siis ka mitte…. Ehk olid nemadki varem ja said omale nimed hiljem, noh, et need kirikuteenrid vähem vanade kommete kallal iriseks. Paneme kõikidele säravad lõunamaiste kannatajate nimed ja kohe ongi ristikandja rahul. Täna, täna vaatab nii mõnigi ristikandja tumma suuga seda virrvarri pealt ja läheb koju videvikku pidama, seda siiski ehk kuidagi teisiti nimetades.

Uurali rahvaste kirjus maailmas, Olen Jõudnud Lätist Norrasse ja Kola poolsaarele ja … ja teate, see Lapimaa oma Korvatundru, Tontude, Stallo ja Külmataadiga, terve Taara maailm. See on olnud kasvav traditsioon mis on ühe käest teisele ulatatud, kus kõiki olulisi asjaosalisi on korduvalt liidetud ja lahutatud ja Coca Cola pruuni vahuse suhkruveega üle valatud. Seda viimast kihti on vast lihtsaim maha pesta.

Videviku vaiksed tunnid veedetuna puudelõõmas ahju ees. Ma olen mõelnud, kirjutaks jõuluvanale, küsiks – kes oled? Jõuluvana, see on ju mask mida kantakse, aga näe, kannab valet maski, seega ei tea isegi. Eks see pööripäev tuleb ikka samamoodi ja erinevalt ühekorraga ja kuigi täna oleks Marti pidanud kutsuma ning sillad soodel on veel soojeneva ilma poolest loomata, siis Kadridesse ma enam ei suuda keskenduda, see on liiga kohe, liiga ruttu, mis on märk mulle enesele, aeg maha, aeg maha…


Muideks, teen naiste õhtu, ajame juttu, joome siidrit-teed, sööme kooki. Ja räägime justnimelt Kadripäevast ja vanadest pulmadest.

Rubriigid: Veimevakk | Lisa kommentaar

Maski maagia

Hingede aeg on käes, videvik meie õhtutes. Sügise maagia värvib lehed puudel ja seab inimesed vaiksemale elule. Sandid on juba metsas, kindlasti. Uluvad ja püüavad talve üle saada. Karjapoisikesena alanud maagiatee peab aitama saada poisil meheks.

Kui inimene saab märgi ja läheb metsa, mõneks perioodiks ja jääb seal ellu saab temast shamaan. Nõid, kuigi me seda erinevalt tajume on meile õigem.

Ja nõid paneb omale maski pähe kui hakkab trummi taguma. Tema saab omale teised silmad, teise näo ja ta pole enam see pisikene inimene, kes ta enne rolli astusmist oli. Ta on suurte vaimude sõnumitooja. Inimesena ta ei töötaks, jätaks sõnad lausumata. Vaimu tööriistana ei ole enam pere armas, pole siis teda ennastki. Ego kaob.

Sandid läksid metsa ja tulevad vahest ka välja, nii mõned korrad talve jooksul. Sant tuleb alati sisse lasta, Santi peab kostitama. Kui Toomapäevast teiste silma eest võib ukse kinni lajatada siis Toomasant tuleb lauda kutsuda, talle vähemalt õlutki mekkida anda.

Sandiks käia pole see poiss kelle sügisel meheks saama saatsid. Sant on perele õnne tooja, Sant on viljakuse kandja. Mart aga võib lapsegi majja tuua…. Sant tõmbab selga nahkse kasuka ja paneb pähe maski. Tema on nüüd Mart või Toomas või üldse Luuts või… neid seal ikka järgemööda tuli. Ja kui see on kõikvõimalikest näidetest liialt ekstreemne, kuigi seda me ometi juba lasteaias õpetame – millas siis veel kui mitte siis? Kõik mis ei ole enam moes suurtele aga on kultuurilises mõttes oluline, iidne jäetakse laste mängitada. Meis endis tärkab instinkt, ehk teadminegi – ma pean selle info edasi andma, see on oluline. Mis sellest, et info meie aega enam ei sobi ja selle tähendust enam keegi ei mäleta. Aga kui see oli nii oluline, kui neid samu mustreid suudame üsna muutumuatult leida ka nende juures kes juurtele ligemal ja meile juba ajas päris kaugeteks jäänud, siis võib-olla oleme unustanud midagi ääretult olulist.

Kui näitleja paneb omale võõrad riided selga, talle tehakse grimm siis pole ta enam ise, ta saab lühikeseks perioodiks selleks keda mängib. Ahh, et kuidas see maagiaga seotud on? Öeldakse, et pole käidud võõrastes kingades, küll aga saab kanda võõrast maski, heita pilk sinna taha. Mõista.

Ja siis meigid sa end, lood endast parema iseenese, riietud, et läbi selle tõmmata omale ligi sobilikke inimesi. Kullakaevajad kasutavad seda meetodit. Plässi naisena jõutakse vastavasse seltskonda harva, ikka tööd peab tegema ja natukene ka nõiduma. Mehed teevad sama riietuse, tihti ka auto, käekella-mobiiliga. See tunne mille sa saad kui end riidesse paned, ehk rolli astud. Eks riietuse ja meigiga ongi kodus kõige lihtsam mängida. Lihtsalt, et me teaksime kuidas me seda siiski teeme.

Rubriigid: Nõiakunst | 2 kommentaari

Eesti toidu valem ehk võileib II

Teate, me siin elame linnas ja üldse üritame kuidagi erakordselt kiiresti oma päeva õhtusse saada. Võikud on kiired – mäts-mäts ja valmis, makaronid ja mis seal on … Traditsioonilisi toite me ei tee, sest see võtab nii ilmatuma aja ja üleüldse, kogu see mässamine!

Vale! Väga vale suhtumine. Toitu, toidu tegemisse, kultuuri kõike!

Väga-väga raske ja keeruline on leiva valmistamine. Vaatad retsepti, saad aru, et see on lehekülje pikkune, kuigi koostisaineid on umbes viis ja halvimal juhul võtab valmimine nädala. Ja sa ei tee, sest see on mässamine. See on raske.

*Kuidas siis tehakse leiba? Segatakse rukkijahu veega, kaetakse ja unustatakse enam vähem stabiilset sooja kohta. Hakkab tunduma, et kuskil miskit haiseb otsid üles ja lisad ülejäänud jahu, ja siis on aega planeerida nii lausa järgmise päevani millal seda küpsetada ja puha. Vanasti kui oli puu ahi siis tegid teise päeva tule ahju, see ära küdes lükkasid leiva sisse ja…. öösel või kui väga hullu ei kütnud siis hommikul võtsid soojad leivad välja.

Enamus putre-kapsaid, liha tehti samamoodi ahjus. Vaja kusagil minna, nii herned valmivad kuus tundi. Kes kurat keedab herneid või ube või tange kui need esiteks tuleb eelmine päev likku panna ja siis ikka 6 tundi vaaritada? Aga.. Likku panek võtab LAGI 5 minutit, siis on hästi pestud kraam. Teine päev pead teadma palju vett vaja panna, panedki hommiku ahju. Vaat osadel puupliitidel on ahjud, et kui teha hommikusöök puupliidil siis pannagi ahju. Enamus putre tahab pikka soojas haudumist aga mitte pidevat hullu kuuma. Käid põllul-tööl-linnas ära ja kui koju lõunasööki tuled sööma võtadki valminud kuuma roa ja paned lauale. Kogu kunst. Riisiputru täpselt nii soovitangi teha.

Lihaga tuleb vaeva näha. Kohe kui värske liha tuleb kohe ära teha, kogu lehm või põder või kuidas parasjagu juhtus. Lihakeedu kõrvale saab talvemoosidki valmis moorida. Pärast aga lõikad otsast. Et muidu nagu eriti nende vorstide ja asjadega ei jamakski? Teekski konservi ja kuivataks? Jah, egas eriti seda võileiba söödudki, ilge jamamine oli.

Kama oli ka veits jamamist. Noh, et kui salvelõpp enam ei isutanud tuli kokku kraapida, ära pesta, kuivatada ja siis veskis jahuks lasta… Edasi valati üle riiulile ununenud hapuks läinud piimaga ja ma tahan seda nägu näha, kes ütleb, et kama hapupiimaga hea ei ole!

Mämm on veel eriti geniaalne, tead juba ette, et mingi kütmine justkui tuleb, selline arulage. Et natuke kütad, siis mitte, siis jälle ja nii päev otsa, vaat siis tehtigi mämmi!

Jaa, nii me elasime. Leib püsis hea 2 kuud ja kui juhtus kõvaks minema visati likku ja tehti maailmaparimat leivasuppi. Tehti parajasti lõket keerati kartulid-kaalid tuha sisse ja mehed, need sussutasid nagunii liha ka eine kõrvaseks.

Kõik need hapukapsad ja purgimajandus on säärane – kord-viis teed ja siis lased otse süüa. Kuidas sa muidu hoiustad? Või peedid? Hakka neid siis seitse korda keetma? Suure 50 liitrise pajaga, pärast tehtud ja unustatud – pista Kusti!

Kõik oligi alati mugav ja kiire ja lihtne ja vahest kiiremgi kui täna, sest täna me loeme tunde mis on päevas, mitte neid mis on nädalas või kuus.


*Tegelt, ärge päris nii tehke. Valmivat toitu ei maksa unustada ega järelvalveta jätta.

Rubriigid: Köök, Veimevakk | Lisa kommentaar

Kui Maa ärkab ülesse

Schumanni resonants ehk siis Maa südametuksed olla viimasel ajal veits kiirenenud. Nagu, palju kiirenenud. Vist.

Kuidas taim kasvab? Noh, et paned seemne potti ja siis potitad ja hooldad ja jamad ja kui kõik on õige, siis saab sellest asja ka. Viid aga taime õue, viskad mulda ja suures plaanis kui ikka nädalate viisi kuiv pole kasvab nagu muda. Sest seda time ei soenda mitte ainult ülevalt lamp või Päike vaid ka Maa ise. Maa ja muld on soojad, sest erinevad aastaaegadest olenevad vood soendavad seal alt poolt üles. Noh, et tuum on sula raud või nii. Oli vist raud, sest kõik olla nii kokku pressitud vms. Maa all, seal kusagil mullakihist kõvasti sügavamal voolavad sulamagma- ja rauajõed ja eks nad on nagu ahjud soendavad ülessepoole ka. Talvel siis tsipa vähem.

Miks ma selle üsna realitsliku osa siis vaimuinimestele siin ette söödan?

Aga eks ikka sellepärast, et kui Maa ärkab ja ta kindlasti ärkabki, pöörab külgegi.

  1. Kliima soojeneb.. Naljakas kuidas me kardame kliima soojenemist. Meilgi on ööpäevas mingisugune keha temperatuurikõikumine, vahest 35, vahest pea 36.8 ja see polegi noh imelik, aga kui planeedil tõusevad kraadid ühe võrra on lahti paanika.
    Kas ma usun kliima soojenemisesse? Muidugi usun, kuigi viimased juulid on olnud nii külmad- nii külmad. See juuli oli ok, kuid meil on ära kadunud äikesevihmad. Korralikud läbiraputavad äikesed, seda räägivad ka sõbrad Saksamaalt. Ilma äikseta kasvab kõik nirult, on haigem
    Samas, kliima on ka eelnevalt soojem olnud. suures plaanis juhtub see, et kliima läheb paremaks. Soojemaks ja vastavalt sellele kuidas poolused sulavad ka niiskemaks. Ekvaatoril ju kütab hullult, saate aru, ta ei küta kosmosesse, kõik see vesi jääb atmosfääri. Hiljem on taas selle võrra rohkem järvi ja uhkemaid jõgesi.
    Nagu vaadake mis juhtus Araali merega mingi 50 aastaga? Kuhu sai? Kes ära jõi? Ja seda enne kliima soojenemist!
    Või Niilus, alles ta algas Lõuna-Aafrikast nüüd kusagilt keskelt mannert.
  2. Kui Maa ärkab… Ja külge pöörab. Ta ikka aeg ajalt harrastavat seda, külje pööramist ja kratsimist ja riidevahetust ja voldi hõõrumist ja kasvamist….
    See on nii kuradi põnev, mis sest, et ellujäämine sõltub sellisel juhul 100% õnnest ja alles pärast seda, kui on elujagu õnne olnud saab vaadata kas eelnevad teadmised toetavad kuidagit moodi ellujäämist uues keskkonnas.
  3. Uued loomad. LOOMAD. Me sureme välja, meie loomad on nii, et 3-2-1 jaaa… endangered, nagu juhtus kaelkirjakutega. Saate aru jah, et kaelkirjakud on ohustatud liik! Üleöö, lampi. Aga tulevad uued liigid. Väljasuremine ja uuesti tekkimine. Loomulikult on see kujuteldamatu, et vaalad surevad plasti kätte või rannikujagu liike naftareostusse… mis viibki meid uue punktini
  4. me ei karda kliima soojenemist. me kardame ebamugavusi, väljasuremist. Me kardame vitsa ja me kardame nurka. Ja arvestades sitta mis on kokku keeratud tuleb nii nurk kui vits kui mänguasjakapi lõkkesse vedamine.
    See on nii kohutavalt põnev aeg. Saa toimub, kõik toimub, Maa kasvab.
    Teate kunagi kui ma koolis käisin siis oli kasvava Maa teooria, mis andis ka Maamassidele reaalse arengu. Atlandi lõhe räägib meile Maa kasvamisest, isegi Island räägib aga meie ikka, et kõik koos ja siis hakkas laiali vajuma keset suurt ookeani. Ka meie olime kunagi ookean täis koralle ja algloomi. Ainult et jah, Maa oli algselt vee planeet ja alles hiljem kasvas maapinna võrra, ehk siis meteoriitide ja laamade liikumise tõttu.

Ma veidi tahan siia otsa rääkida tavadest. Tavad ja tähtpäevad toimivad looduse rütmist lähtuvalt. Kui looduse rütm läheb kiiva on seda alati samas rütmis jaurates kergem näha. 20 aastat tagasi rääkisid vanad inimesed, et loodus on muutunud, aeg oma kuu jagu ettepoole nihkunud. Täna on enne-juulit suvi ja peale-juulit suvi ja siis Jaanist poole augustini sügis. Kas mäletate kui kuumad olid vanasti augusti ööd? Aknad-uksed ristseliti lahti ja toas ikka +35! Ja nüüd? Enam vähem soojad õhtud saabusid septembris. Eelmine aasta kuigi “rekorditega” oli suures plaanis üks tobe ikaldus lihtsalt, aasta enne seda veelgi hullem. Loodus on sassis ja kunagi meie mälestustes, lauludes oli olemas õpetus mida teha, mida vanasti, noh, too eelmine kord tehti. Aga me ei laula enam, me isegi ei tea väga täpselt mis põhjusel midagi tehakse, me oleme unustanud. Me oleme oma plastsodi keskel üksinda ja loodame, et oleme vähemalt õppetükid suutnud omandada.

Rubriigid: Heietused, suitsunurk | 2 kommentaari