Kuidas ma oma võimaliku bestselleri ära põletasin

Kappe koristades leidsin järjekordse ruudulise vihiku. Kolmas, võib olla neljas klass. See oli peenikest kirja täis tipitud. Siis ma veel kirjutasin kogu aeg.

Lugesin.

Tegemist oli perekonnalooga. Vanemad ja kuus-seitse last. Kõi kmu varased lood on sellised lasterikaste perekondade lood. Esimene mis ma lugesin, sugugi mitte järjest, suvaliselt, siit sealt, see oli ikka päris pikk lugu ju. Tõenäoliselt ma isegi ei lõpetanud seda.

Selles esimeses kohas läks pere poodi, lastele kooliasju ostma. Väga täpselt oli kirjas kellele mida osteti. Umbes et.
Maryle 5 kollast ruudulist vihikut, neli punast joonelist vihikut, hobusega päevik, kaustik mille kaanel surfaf naine. jne jne. Kahe leheküljega olin hakkama saanud.

Edasi sirvides tulid kirjeldused kuidas nad sõpradega mängisid, mis mänge, kes eksis, kes kuidas mängis jne.

Viimaks tuli isegi minu jaoks jabur, kuiv ja selgelt ühepinnaline vestlus. Natukene tagasi võttes oli kirjeldus meikimisest, selline lasteaialapse kirjeldus, sest ma tol ajal ei osanud absoluutselt meikida. Ja siis mingi inimene juhendas neid, ja jah, olid mingisugused filmivõtted ja kuiv tekst oli filmi osa.

Loomulikult kasutasin ma selle hobuseunenäo ära ahjukütmisel hakatuseks.

Ühes minu facebookigrupis läks lahti aga järgnev arutelu. Laaditi üles fotosi lasteraamatutest, tekstist siis, ja teised siis hääletasid kas tegemist on “elava” raamatuga või saastaga. Elav raamat pidi olema ilus lugeda, fantaasiat köitev, head meelt tekitav jne. Üks esimesi raamatuid listis, ma isegi ei tea mis raamat see oli, oli umbes selline
“Tädil on palju loomi. Ta toas elab neli kuldkala. Nad ujuvad pisikeses ümmarguses akvaariumis. Voodi kõrval on kaks papagoid. Üks papagoi on roheline. Teine papagoi on sinine. Laual akvaariumis on sada kullest. ”
….
Just nii! Lihtlausetes!

Mõni leht hiljem järgnes tegelaste omavaheline tekst sellest kuidas ka poeg loomi kogub. Jäegnes olemasolevate loomade nimetamine ja kirjeldamine

See oli täpipealt sihukene nagu mu hobuseunenägu. Kommentaaridest selgus, et paljud on seda raamatut lugenud ja nad teavad kes on autor ja, et see oligi nende lapsepõlve lemmikraamat. Et siis jah, au ja kuulsus põlesid puid hakatades tuhaks…

****

Cleaning closets I found a notebook, with small text inside, it was a squared notebook. It might have been third, maybe fourth grade. Back the I did write all the time.

I did read.

It was a familystory. Parents and six-seven children. Back then I always wrote about big families. I did read randomly from here and there for it was a really long story. It was left unfinished.

First place where I did read family went for shoping some schoolddtuff for children. I did describe extremely precisely what anyone got. Like Mary got five yellow squared notebooks, four red lined notebooks, schooldiary with horse on it, another notebook with surfing lady etc. I did manage to tell all in two pages.

Next came description how they played with they friends. What games, who did mistakes, what technique one or another used.

Lastly came conversation that was too awkward even for me. It was dry, clearly too simple even for me. I took little back. There I wrote about doing a makeup, kindergarten level description for I didnt know anything about it. Then were a person who told them what to do, then I did realize it was movie making and speaking was part of the film! ..

Next time when I needed to make the fire I did burn this horsedream.

Fev days later in facebookfroup I belong in came up a subject. There was this childrensbooks subject where people did upload texts from childrenbooks. Others could vote are these books “living” or crap. Living book had to be beautiful, must stimulate readers fantasy, should make one happy. One of the first books. I dont know what book, since there were no headlines and authors mentioned did go like this:
“She had many animals. In her room were four goldfishes. They did live in small aquarium. Next to the bed theres to parrots. One parrot is green. Other one is red. On the table theres hundred of tadpoles.
….
Exactly! Simple sentences.

Fev pages later came out the litte son collects animals aswell. Do I need to say the mentioning and stuff started over?

It was exactly same as my nightmare. The comments did reveal it is a beloved book. Many ones childhood favourite book. So yes, my fame and honor did burn to ashes together with wood.

Advertisements
Rubriigid: Heietused, Seiklused | Lisa kommentaar

Meel on must

Iga kalendriaasta lõpus mõeldakse möödunule. Ollakse rahul saavutatuga või loodetakse uuest paremat tulevat. Antakse lubadusi, mis tihti hiljemalt märtsiks manduvad ja soovitu jääb tavaliselt, aga kindlasti mitte alati, saavutamata. Pole hullu, kui uuel aasta lõpuks on soovid ja mõtted samad proovitakse uuel aastal uuesti.

Äng kui selline tabab inimesi üldiselt natukene teisel ajal. Oma sünnipäeva ümber vaadatakse tagasi aastale, et kas siis on korda läinud. Ainult seda tehakse pigem alateadlikult ja südames soovitakse, et oleks tehtud rohkem või muid asju. Näiteks veedetud see aeg perega. Kui kripeldust ei tule ollakse sisemiselt rahul.

Mina ei ole rahul.

Mõni aeg tagasi küsisin, mis on minulik? Selle eesmärk oli see, et suures entusiasmis tahtsin ma oma sünnipäeva puhul pisikese meene välja loosida. Karbitäis minulikkust, kui nii ehk võib öelda. Baas mis ma selle jaoks valmis meisterdasin lebab sahtlipõhjas ja nimekiri ideedest seisab tühjalt märkmiku vahel. Seda ei tule, see näib mõtetuna. Minu oskus midagi ilusat meisterdada on samal tasemele Florence Foster Jenkinsi võimega viisi pidada.

Üks vastus oli mind analüüsiv. Et ma olen arg ja olen alles otsimas. Ma pean tunnistama, täpselt nii ongi, see on lihtsalt natukene keerulisem. Nagu ikka, elus. Nimelt ma tean kes ma olen ja ma olen leidnud. Mina kui selline ei ole kadunud, minu loomuomane tegevus samuti mitte. Ma olen kirjanik ja ma olen selgeltnägija. Mõlemata võib mind samahästi ära tappa. Targad ümber, kirjanikud, elunäinud isikud ütlevad, et kirjanikuleivast ei ela. Kui ma just superkiiresti raamatuid ei tooda ja kuskil väljamaal bestselleriks ei saa. Sama karm saatus on tegelikult ka maagial. Sellega võib tegeleda ja sellega saab ka teenida, aga kus on see piir milleni mina lähen? Kui ma saaksin kududa müüksin ma nõiutud kindaid. Tänaseks on nii lappama läind, et ma olen pool aastat heategevust teinud. Kuidas nüüd öeldagi?

Ae! Ae! Tasuta nõuanded!

Tasuta asi on kasuta asi. Kergelt tulnud, kergelt läinud. Nõiana tahan ma midagigi saada ja kui ma muud ei saa saan naljagi.

Muus osas ma ekslen. Proovin üht, proovin teist. Ei, tegelikult nii hull see ei ole. Ma tegelen millega meeldib, lihtsalt see kõik ei ole kuigivõrd produktiivne. Teenistust on aga vaja. Ma olen võtnud internetikursuseid. Muidugi ma ei ole paberitostnud. Kursused on tasuta, paber maksab. N küsis, et mis see 50 eurtsi siis ka ära pole. Minu jaoks siiani on olnud. Ülikool minu perspektiivist on kättesaamatult kallis. Sest sööma peab, ja kusagil peab elama. Pealegi lähen ma kohe poolte õpetajatega tülli. Ma kas saan neist valesti aru või ma avaldan oma arvamust. Niisiis olen viimasel ajal liitunud mõningate hariduslike facebooki gruppidega. ühes ma lubasin juba sisenedes pühalikult vait olla, teises räägin kaasa naljanurgas. Nad on seal kõik lihtsalt nii targad! Palju reisinud, ülikoolis käinud, metoodiliselt uurinud. Hea on olla rumalaim toas.

Oma otsingutes pole ma viimastel aastatel isegi midagi selja taha jätnud. Kui on jäänud, siis põhjustel. Inimesed, olukorrad ja ka positsioonid muutuvad.

Aga iga aasta tuleb sünnipäev. Muutumatult.

*****

End of the every year we think about past. We are happy of what we achieved or we hope in the new year we accomplish more. We give promises that will be forgotten by March and what we thought for will usually not become to life. Its ok. If end of the coming year our thoughts and wishes are same we can try and promise again.

Anguish, as we know it, hits us a little different time on year. Little before our birthday we look back to the year, was it what we hoped it to be. Only this time we do it with unconsciously and in our heart we wish we would have done more, or differently. Like spent time with family instead of everything else. If this anguish dosnt hit us we have done something right.

I am not happy.

A while ago I asked from my friends and readers . what is me? On my enthusiasm I wanted to do a little birthday giweaway. Box full of ME! Things I aleady did lays on drawers floor, list of things to add is someplace too, but giveaway is off. I am bad at making pretty things. Same bad as Florence Foster Jenkins in singing.

One of the answers did analyse me. Me is searching myself, me is coward. Thats the ugly truth, but things, like usually, isnt that simple. Iknow who I am. I am not lost. I am writer and a clairvoyant. Without these you can same well just kill me. Smart people, writers around me says that writing isnt something that will feed you. Only maybe if you write superfast, translate a lot and you will have some bestsellers in world. Its same with magic. You can do it, you cean earn with it, but wheres the line of ethics? If I could knit I would sell spelled cloves. For a half year by now it kind of went this way that I have done charity.

Come-come. Free advices!!

Free thing is useless thing. Easy come-easy go. As a witch I want to get something back and if I get nothing I will make it funny for me.

So I kind of am lost. I try one or another thing to earn. I do what I like, it all just isnt really efficient. I need income. I have taken internetcourses. They are free, just the paper costs. N told me that this 50 euros is small money. I just havent got it so far. In my perspective university is extremely expensive. Studing might be free, but I need to eat and live somewhere. And I will go to conflict with most of the teachers. I do understand something badly or I just say what I think. Instead I have tried some educational groups in facebook. in one I promised to be quiet, n second one I only talk in joke area. They are soo smart.They have traveled a lot, and have a university degree and they know how to methodically research. Its good to be stupidiest in room.

And the birthday is coming.

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Nädalakokkuvõte

Kas ma sellest vanasti oleksingi kirjutanud? Tõenäoliselt mitte. Mõtelnud kuidas, seda jah. Aga noh, minu igav elu, üldse mitte müstiline. Aga ma hakkasin selle hambaarstisaagaga peale, samuti spordijutuga. Kuidas ma saaksin seda nädalat raporteerimata jätta? Muidugi ei ole klamuurne tunnitada, et mul on miskit häda. See ei tule mulle kasuks. Aga ükskõik. Olen nagunii läinud heategevuse libedale teele.

Teate mis see nädal juhtus? Ma sealjuures ei mäleta missugust spordijuttu ma ajada tahtsin? Toitumisest tahtsin kirjutada?

Ma sain see nädal hambaarstile. Tõepoolest esimese aja vabanemisel mulle helistati ja sain aja varasemaks. Ma tahan öelda, et see õnnetu hambaarst kliinikus kus ka riigirahalised oma hüvitist kasutada saavad laskis mu üle. Ta rääkis august, hammaste eemaldamisest ja sellest kuidas juureravi on hirmus kallis. Kuidas võtta, ma olin valmis juureraviks ja ma teadsin, et see on hirmkallis. Ühesõnaga suhtumine oli umbes selline, et tegeleme ennem suurte jamadega ja pärast pisikestega, mis sest et suurtega kohe tegeleda ei saa. Ja kui sa riigirahade tõttu siin juba oled siis sul nagunii raha juureraviks ei ole. Õnneks nüüd ikka oldi nõus miskitest vahepealsetest alustama. Näiteks sellest samast juureravist. Mis oli väga armas, mulle tõesti tehti esmane hinnakiri, puust ja punaselt paberile. Arvestati ka sellega, et mul siiski on eelarve. Ja olengi selle küna ees, et hüviti eksisteerib aga kasutada seda ei saa. Kummaline veel, et riigirahaeest kliinikus läks keskmine plomm 70 eurtsi ja selles teises 50.

Peale hambaarsti koperdasin toidupoodi. Vaadates tõtt oma poekorviga sain aru, et üks mu viga on toitumine. Kohupiimad, jogurtid jms. Ja ma tarbin neid päris kohe arvestatavates kogustes. Pealse seda õnnetut suhkunädalat on see mind hirmsasti häirima hakanud, et nad isegi singie suhkrut lisavad. Oma olemuselt ma olen hirmus maias. Tähendab, mu aju on. Magustatud ja happelised toidud võrduvadki augud. Elu eluke küll.

Trennijutuks nii palju, et kaal on, patareid sellele jätkuvalt pole. Kõht on lamedam. Täna vaatasin”Kapten Fantastilise” ära, motiveeriv film on, et end liigutada ja suvel aias rohkem tõmmelda.

hdr


***

I probably wouldnt write about it in old days. Yet I have started to share with you my journey into fixed teeth. I know, for as witch I should have no problems, at least it would be better if I silence. Yet in this year I promised to be more open about my self.

Heres little back story from earlier week. In Estonia the adult teethrepair is extremely expensive. I mean, they tell us it is cheaper than in other places in Europe, but they do lie us. My friend told me other day that in Germany it is free. Since last July I think these who has baby and these who arent able to work as much as others, people with disabilities has this teethrepair support from country. Its around 70 euros. So I did went to this clinic where you can use this money, not all clinics have this deal with the country. I called there, told them I probably need rootchannel treatment and a new tooth. They told me this rootchannel treatment is expensive. Like I didnt know, riight? I went there, doctor were little surprised how bad everything is and she wasnt too eager to repair anything. She wanted to do big things first and then small. I told her to repair atleast one teeth, for why on earth I am doing there. She did. But she sayd that non of the broken teeths cant be saved. One of the teeth I did break in early winter is a “smiling teeth” and it cant stay like this. I felt like, since you are disabled and come here to use your compensations you dont have money for rootchannel treatment anyways, so we wount even start.

Then I did call to expensive clinic where I must pay for everything- First they did give me time to wrong doctor. So when name came up I called them and asked … who is this person? The one who I asked for I had to wait another 2 weeks. Someone got ill and I got his time. Yess! This person were able to fix smaller problems first. Doctor were able to make me this price list so it could be clear how much I can spend monthly and when we can do what. They told me they can give me credit! First clinic sayd that there is no credit possibility. Many people have sayd that the opportunity for support excists, but it is impossible to use it. Now I am in same situation. What surprised me most
is the fact that medium filling in “cheap” clinic did cost me 70 euros, but expensice one around 50.

Afterwards I went to shop. If I went through my shopping list I realized one of my biggest issue is food. I eat too mush food that contains sugar, like curd, yoghurts, stuff like this. And I do eat them a lot, daily. After the “no sugar week” in my training group it has started to bother me a lot. You know, they put sugar into ham. they bastards!! I am a sweet tooth. I mean, my brain is, for brain decides what food we cravey for.

Since I started to workout from beginning of this year my belly is flatter. I dont know about weight, my scale has still no batteries. I did watch this “Captain Fantastic” movie. Was very inspiring yo workout more, aswell work more in my garden.

Rubriigid: Seiklused | 2 kommentaari

Tee ise – miniatuurne meditatsiooniaed

Kunagi ammu nägin ma Jennie vlogis sihukes Hiina imet nagu zen-aeda millega saab toas mängida. Promo oli kõva ja ma tahtsin endale ka. Vajutasin viitele. Noja see hind oli selline minu arst natukene liig. 50 Inglise raha väikese aia eest. Täna ma muidugi mõtlen, et võib olla ei olnud ka kallis, lihtsalt mina olen natukene vaene. Ma mõtlesin, et saan 10 Eurtsiga hakkama küll. Reklaamvideo kõigepealt.

A while ago I did see in Jennies vlog this Chinese miracle called zen-garden. Its so tiny one can play with it inside. Her promotion were great and I wanted to have it. So I went to the link below and for me this product seemd overpriced. Today I think, maybe it really isnt. Yet it is too expensive for me. I wanted it so badly I were ready to do it myself. I thought within 10 euros I could make it. Promo :

Sandbox games #diy #zengarden #sandbox

A post shared by Katarina (@haldjamoor) on

1. Vaja läheb kaanega karpi. Et liiv laiali ei läheks. Sobib plastik karp, aga ka küpsise karp, mis iganes üle on.
First you need a box. Never mind if it is a plastic one or cookie box, all does well as long as they have cover.

2. Siis on vaja liiva. Saab rannast, jõe äärest. Kui juba välja lähed hoia silmad lahti kivikeste, okste, sulgede jms sellise suhtes millega hiljem liivakastis mängida. Minu liiv on natukene valet värvi kuna ma olin harukordselt laisk ja võtsin selle oma aia luitest ja mulda sattus sisse.
Then you need sand. You can get it from beach or from river side. If you go out there, then look out for little stones, some twigs, weathers, what ever you would like to play in your sandbox. My sand is pit of dirty for I were extremely lazy and took sand out of garden dune and pit of soil got mixed in.

3. Liiva puhastamine. Valate oma toodud liivale vee peale. Segate läbi, ja kõik mis steeib veepinnale valate minema. Nii saate lahti orgaanilisest materjalist. Ei mingeid üllatusi et kuskil diivanivahel oleks õks hetk liivaämblike koloonia. Pane liiv kuivama. See võtab nüüd natukene aega.
You need to clean the sand. Pour the water over sand, mix, pour away whatever sets top to the water. This way you can get rid organic stuff so you wount discover under your couch a colony of sand spiders. Then leave the sand to dry. This takes some time.

4. Võite mängima asuda. Mängus võite kasutada mida iganes loodusest leidsite, üllatusmuna tegelasi, Pet Shopi loomakesi, mänguasjapoodides müüakse isegi loomade ja puude minifiguure. Oleneb kui suur liivakast teil on. Kahvel on silumiseks, joonte tõmbamiseks. On selline ühekordsete plastisöögiriistade ökovarjant.
Now you can start to play. As decorations you can use hwatever you found from nature, kindersurprise minifigures, Pet Shop pets toys. Minifigures like trees and animals that they sell in toy stores. Depends how big your sandbox is. Fork I have is eco-friendly version of the plastic one time use forks they sell. With this I make the send pretty.

Sandbox music evening #diy #sandbox #kindersurprise

A post shared by Katarina (@haldjamoor) on

Sandbox beachparty #diy #sandbox #kindersurprise

A post shared by Katarina (@haldjamoor) on

Kui sa mõtled, et sa ei viitsi ise teha või et toredam on saada komplekteeritud toodetja avada kui kena kingitust siis võite osta siit. Samuti on odavam sealt tellida kui hakata Buddakujusi kokku ostma.
If you thik selfmade isnt pretty enough or you dont have what it takes to make it you can order one here. Ofcourse it is cheaper to get it from there than starting to buy some Buddhas together.

Rubriigid: Töötuba | Lisa kommentaar

Hambaarstisaaga ja koosulgumise negatiivsed mõjud

See nädal pidi olema hambaarsti aeg. Saabus sõnum, et see ja see päev ja siis arsti nimi. Nimi oli täiesti vale. Helistasin. Vabandati ette ja taha, et ju oldi valesti aru saadud. Soovitaja arvas, et tegelt see aeg oli ja mind tõsteti suvalise peale, et oma inimene tollele arstile saata. Ma ei oska öelda, kui ma esimene kord helistasin pakuti mulle aega nii esmaspäevaks kui kolmapäevaks, nüüd järsku oli aga esmane aeg alles kahe nädala pärast, et ehk pandigi kohe vale inimese juurde. Kui ma nimenäitena toon, siis ma umbes küsisin dr Siidisaba ja kui sõnum tuli oli Siidisabast saanud Tamm. Muidugi näites on mängunimed aga ausõna, need kirjeldavad olukorda täpipealt. Ühesõnaga ei, ma ei saanud veel hambaarstile. See kas ma kohapeal järelmaksu ka saan on veel teadmata.

Sõber uuris, et miks ma kohapeale ei läinud? Sellel sinasel hommikul juhtus nii. Tegin omale parasjagu kohvi ja läksin seda üles nautima. Poolel trepil avastasin, et olin suhkrut unustanud lisada ja pöörasin otsa ringi. Teadmata on kuidas ma nii valesti võisin vaadata aga kui veel umbes 3 astet oli jäänud tegin ma pikema sammu ja kukkusin trepist alla. Ainult veerand kohvist läks põrandale! Jala nikastasin ma aga nii ära, et ainus mõistlik asend on pikali ja jalg padjal. Trepist käin ka külg ees. Ehk sinna arstile oleksin ma ainult taksoga saanud. Siis veel seal midagi krembelda ning ringi hüpata ja passida tundus lihtsalt mitte tehtavana.

Kukkumist seostan trenniga. Kui ma sinna teemeära projekti liitusin oli selge, et tegemist on koosulgumisega ja need ei lõpe tavaliselt hästi. Kuulutust nägi Malluka lehel, esimene nädal olin Henry tiimis. Kõik sujus. Teine ja kolmas nädal Malluka tiimis siiski mitte. Sellele järgnes suhkruvaba nädal Henry tiimis mille ma ära tegin. Ise ka ei usu. Siis jäi Henry haigeks ja asemele tuli keegi Constääns, tolle tiimi ma siiski ei taht minna, tagasi Mallu tiimis. Nädalas vaja teha 3 trenni, 1 toit mida kunagi varem polnud teind ja juua iga päev 1.5 liitrit vett.
What can go wrong?

Võib olla ikka oleks pidand selle Constääni tiimi minema?

Rubriigid: Seiklused | Lisa kommentaar

Asjadest mis ei ole kadunud

History kanalilt käivad saated kus igasugu kadunud aardeid otsitakse. Jäi ka Prantsusmaal mitu sada aastat tagasi üks varandus kadunuks. Nimelt toona hukati seal 13 kuupäeval, reedel täpsemalt, hunnik templitüütleid. Liidrid nende seas. Nemad olid meie esimesed vabamüürlased. Varandust olla neil korralikult olnud, ainult kätte ei saadud eriti midagi. Nüüd siis suured aardekütid reisivad mööda ilma ja ajavad taga niidiotsi – kus on. Leitud pole midagi.

Nende mitmesaja aastaga on vabalt võimalik, et keegi juba on leidnud, aga pole ülearu kuulutanud. Vaat, nagu nad selle rongi seal Poola metsadest leidsid mida Hiteri rongiks peeti ja peale seda pole absoluutselt mitte ühte uudist tulnud. Et kas siis oli ja mis nad sealt täpselt leidsid. N arvas, et oli küll, ainult küsimus on, mis nad sealt leidsid.
1. Suure varanduse, leppisid kamba peale kokku, et rohkem ei räägi ja vennad on kuskil juba multimiljonärid.
2. Rongitäie laipu.
3. Midagi mis muudaks tervet teise ilmasõja käsitlust ja seetõttu tuleks sellest vaikida.
4. Militaarobjekte, nagu erinevad tundmatud sõjamasinad vms.

Tulles ag atagsi nende templirüütlite juure. Mina ütlen, see varandus pole kadunud. See juba algselt organiseeriti ära ja tänane maailmavalitsus, Rockerfellerid ja mis nad seal kõik on, kelle varanduse suurust tegelikult ei teata. Nemad pärisdki selle templirüütlite varanduse. Nemad ehitasidki selle pealt ülesse oma valitsemise.

Kui palju igapäevast on nende poolt tulnud. Kasvõi see, et 13 ja reede on neetud. Valguses, et tol päeval palju vabamüürlasi hukati peaks olema just erakordselt õnnelik päev? Meie jaoks pole ju neetud ükski 9 kuupäev ega isegi mitte 28. juuli või 1. september.

Vahest ma mõtlen, me oleme ju kuulnud, et inimesed vanasti elasid teisiti. Kui teisiti? Võib olla meie aated on samuti nende aated? Meie nägemus perekonnast nende ideaal? Meie muinasjutud nende lood. Räägitakse ju, et Disney kasutab oma lastele mõeldud joonistustes seksuaalseid ja sümboolseid alateadvust mõjutavaid sümboleid. Vast on need lood mida meie muinasjuttudena teame, samasugused olnud.

Jõuame välja jõulukuuseni. Eestist on esimene kirjalik mainimine ehitud jõulukuusekohta. Mustpeade vennaskond, mis tegutses ainult lätis ja leedus lükkasid linnaväljakule rahva rõõmuks kuuse püsti ja ehtisid ära. Pärast põletasid. Eestis esimesena. Miks seda fakti Eesti reklaamimisel maailma ära ei kasutata? Sest meie jaoks on see saksa värk? Aga kui ei ole? See ju on fakt, et täna paljud inimesed maailmas veavad kuuse tuppa ja ehivad ära. See on jõulude norm. Kes olid need mustpead tegelikult ja kust komme pärit on? Võib olla olidki sakslased, võib olla eesti rikkad mehed? Ja võib ju vabalt ka olla, et ajast mida me ei mäleta oli see norm, aga siinse maa rahvas on alati kirjutada ja lugeda lihtsalt osanud. Baltiriikide geeniusegeenist tuleks mõnel teisel korral kirjutada.

Kui aga teinekod midagi otsitakse, siis mõelge kas see ikka on osavasti ära peidetud või tallatakse lihtsalt tuult.

Rubriigid: Heietused | 2 kommentaari

Käisin hambaarstil

Tunnistan, ma pole ammu hambaarstil käinud. Viimati mõned aastad tagasi, ja eelarvega. Eelarvega umbes 150 eurot on aga häda. Sellega jõuab reaalselt ära parandada ühe augu. Aga minul on noh… Kui nüüd nii võtta siis mul oligi üks auk ja paar lagunenud hammast.

Hambad hakkasid lagunema nii. Aastad tagasi tekkis hambasse põletik. Ma elasin toona Punkris ja vallaisandad leidsid, et ma elan liiga hästi toimetulekutoetuse jaoks. Niisiis mul mingisugustel kuudel puudus igasugune sissetulek ja ka tervisekindlustus. Põletik surus hamba risti pooleks. Hamba alla tekkis mädakolle mis õnneks pääses välja. Muidu ma ei tea mis oleks juhtunud.

Siis kui ma Maailmalõppu kolisin oli taas mingi hetk kui ma käisin hammast näitamas. Rääkisin loo ära, leiti et mingi seitsemsotiga saaks teht küll. Kusagile oli mingi auk tekkinud, mille lasin ära parandada ja ülejäänud raha eest ostsin süüa. Ma pean mainima, et Maailmalõpu ajal käisin ma koolis ja pmst üldse mitte tööl. Ses suhtes, et siis ma olin juba haige aga keegi veel ei teadnud mis mul täpselt viga on.

Nüüd siis, kui selle pooleks läinud hambal tuli ära plomm otsustasin, et tuleb ära teha. Pealegi on nüüd santidel see miskine 80 eurone ravi ja eraldi proteesitoetus. Selles mõttes on lugu sant, et mul on vaja kolme uut hammast. Mäletate seda mu ulgumist, et hammas läks pooleks ja kohe teisel päeval lagunes pesumasin ära? Ja siis tuli see va must stsenaarium kus üks valge kast kaalus üle tervise.

Et saada kasutada seda õnnetut tervisekinlustuse raha siis pidin valima mingisuguse uue koha kus oma hambad ette näidata. Helistasin, et riigileivaline ja vaja teha juureravi ja värki. Neiu toruotsas juba seletama, kuidas juureravi on hirmus kallis. Nagu ma seda ei teaks, eksole….

Arst vaatas hambad üle, leidis pisikese augu ja nentis, et nende hukka läind hammastega pole muud kui sahtel tühjaks. Pilt oli nii shokeeriv, et ma pidin inimest paluma vähemalt see õnnetu auk kinni panna. Võrreldes kolme suure jamaga oli muidugi see pisiauk üldse mitte pakiline, aga miks mitte seda ära teha.

Tuleva nädal lähen teise arsti juurde. Helistasin suures shokis terve ilma läbi ja uurisin kes on parim. Parim on kallis kliinikus ja neil pole haigekassaga lepingut. Sellised on meie tänased valikud. Kas odavalt ei midagi või kalli raha eest nii mõndagi. Võib olla öeldakse mulle seal ka, et juured on kehvad ja siin ei saa midagi teha. Implantaadid on aga kõige kallimad panna. Ikka peab juure alles jätma ja sinna istutama. Seda rääkisid mulle tuttavad hambainimesed. Ei tohi lasta välja tõmmata, tuleb ilusti ja õigesti korda teha. Juureravi on pikaldane protsess, ehk ikka kuidagi veab selle summa välja. Pärast ma mõtlesin, et ehk see arst vaataski, et ma olen nii rott, et tulen riigiraha eest hambaid paikama. Kui see on võimalik, siis miks mitte? Miks ma peaksin selle võimaluse kasutamata jätma? Rikkus ei anna häbeneda? Loomulikult mõtlesin ma kunagi nii, nüüd kasutaksin ma ettenähtud summat ka siis kui ma oleksin rikas. Vast oligi see suhtumine, et oled liiga vaena jätad nagunii pooleli. Mina aga mõtlen, et kui keegi tahab mu silmahamba lõplikult välja tõmmata siis ma vist ei taha. Ma äkki ikka pean kunagi tööle minema ja kuidas ma siis lähen. Suu avan vaatab vaid sügav tühimik vastu. Teine asi on see, et ehk ta lihtsalt ei osanud midagi teha ja selmet edasi saata ütles, et pole võimalik?

Jah, eks see raha küsimus tuleb. N ei luba kerjata. N tahab, et me uhked oleksime. Ma muidugi tõstsin kodus nõiasaateaegseid asju ja mõtlesin, et ehk keegi soovib, aga see mõte tundus mingil hetkel tobedana. Mul on eelarve, aasta peale tuleb päris aus summa, selline, et ka kaks hammast saaks uued panna… Ehk saab ühe kolmest esiotsa plommi alla ja uue aastani venitatud? See oleks lahendus. Aga võib olal öeldakse, et siin nüüd tõepoolest pole midagi teha. Ma siiski loodan, et kõik laabub.

Rubriigid: Haigemaja | 2 kommentaari

Inimesed on ilusad ja head

Teate mis mul täna juhtus?

Mul oli arsti juurde vaja minna. Nüüd tulebki kaks korda aastas kuni elu lõpuni või seisundi halvenemiseni käia. Väga midagi nad ei tee. Ravi pole olemas ja kulg on ennustamatu. Muidugi on olemas mingi oma must stsenaarium, aga see on pigem erandlik.

Ma enne hommikut ei märganud id-kaarti otsima hakata. Hommikul ei leidnud.

Ja siis ma vaatasin kella. Välja oleks tulnud minna kaks minutit tagasi ja mul polnud riideidki veel seljas. Saapad jalga, jope peale ja juba oligi mitu minutit liiga hilja. Jooksin bussipeatusesse, nägin juba eemalt et buss peatub. Lasin auto mööda enne teele hüppamist, seal ma jooksin, külmas hommikus hõlmad valla. Ja saate aru, ta ei pannudki uksi kinni. Ja ei sõitnudki minema. Ta ootas mu ära!! Kujutate ette?! Oleks maakonnaliingi olnud, ei linnaliin! Aitäh!!

Ja siis seal va haiglas. Ükskord varem kui unustasin siis sõimati nii, et maa must, hea et minema ei saadetud. Seekord lihtsalt küsiti kas ma oma isikukoodi tean ja kõik töötas nagu kellavärk. Ma muidu oleks öelnud, et nagunii kogu aeg käin, küllap arst tunneb ära.

Sellised päevad vajavad dokumenteerimist.

Rubriigid: Seiklused | Lisa kommentaar

Elumäng ja trenn

Kui Ülemlord tuli välja küsimusega, et kas te olete oma elus suhtes olnud või suhteid mänginud sai selgeks, et ikka siiski ainult mänginud. Minnes suhtesse ei mõelda ju seda, et see on esiotsa harjutamine või väga tõsine mäng. Mõtled ju ikka, et see on päris. Mängides me õpime, mida tõsisemalt mängime seda kindlamini õpime. Vahest ei tule mäng välja ja minnakse lahku. Vahest siiski õpitakse mäng selgeks ja minnakse päriselt suhtesse. Tihti ja tavaliselt siiski lihtsalt mäng ja mängukaaslane meeldivad niiväga, et jäädaksegi mängima. Mängitakse ju ikka ennekõike koos sõpradega. Mängu puhul võib mõni mõelda, et kui mängib siis kasutab ära. Vaadake parem kuidas lapsed kodu mängivad. Keegi ei kasuta kedagi. Püütakse sõbralikult läbi saada ja vanemaid matkida. Seda sama teeme meiegi ja see ongi see matkimise mäng. Ainult suurena matkime me lisaks oma vanematele ka telekast, võõraste pool nähtut, raamatust loetud, ka seda mis on mõttes ideaaliks. Ütlen kohe ära, et ka suhet mängides võib rahumeeli pool sajandit ära veeta, nii, et mõlemad osapooled on õnnelikud, sest mängureeglid on arusaadavad ning ideaalid ja ettekujutus samad.

Ma laiendasin seda mõtet kõigele. Kas see mis ma teen on mängult või päriselt? Enamikke asju teen ma mängult. Mul on oma mängimisestiil ja see kumab läbi kõiges mis ma teen. Ma kardan päriselt teha. Võib olla, sest siis on vastutus kuidagi suurem? Iseenesest on see jabur, sest täiskasvanuna me vastutame nii ehk naa, olenemata kas me teeme mängult või päriselt. Lihtsalt, päriselt on tulemused paremad, seda võin ma küll öelda. Pühenduda tuleb ka rohkem.

Ma usun, et siinne koer on maetud minu puhul ajas tagasi. Kunagi kui ma olin väikene, siis ma harjutasin kirjutamist, seda kohe kui paberi ja pliiatsi kätte sain, ennemini kui ma üldse midagi kirjutada oskasin. Praegu ma arvan, et see hetk kui ma olin harjutamise lõpetanud ja valmis päriselt kirjutama tuldi mitmelt poolt ja öeldi
1. kuidas ma ei peaks sellega tegelema
2. et ma ei ole ikka piisavalt hea. Kui teed siis alles siis kui oled kohe klassik.
3. see ei too piisavalt sisse, õpi parem medõeks.(tegemist on konkreetse näitega!)
4. Keegi ei viitsi su jutukesi lugeda.
Noja ma siis ei kirjutanud enam. Kahju sest viimastel aastatel on mõned neist tulnud ja küsinud, kus mu raamatud siis on, väiksena ma ju koguaeg kirjutasin ja nad arvasid, et sellest tuleb midagi. Või on öeldud, kirjuta, meil siin kirjastus. Ja ma ei suuda, sest pole ju klassik. Vaja veel harjutada, aga harjutada enam ka ei taha.

Kui ma liitusin selle “teemeära2018” ettevõtmisega, oli ju selge, tegemist on samamoodi mänguga. Mängitakse tõsiselt, võidu peale. Tööd on ka võimalik tasu peale teha, siiski võit tundub kuidagi rohkem niisama saaduna, tasu aga ränkraske töö tulemina. Muidugi ma usun, et grupis on ka neid kes teevad päriselt, mitte ei mängi. On nad seal kasvõi sellel põhjusel, et koos midagi uut proovida, värvi päeva tuua jne. Ma lugesin Rentsi blogist kuidas esimese lõuatõmbeni jõuda. Ja ma ei taha, see oleks päris. Pealegi on mul käed selle nalja jaoks natukene palju haiged. Samas kui teemeäras peaks tulema mõte harjutada lõuatõmmet on see ideaalseks stardiks. Jõuab ka reaalsete tulemusteni. Kuigi siis ei saa see päriselt olema. On nagu koolis, mine proovi nüüd seda lõuatõmmet teha. Ei tule välja, aga ole nii kõrgel ja nii kaua kui suudad, saad linnukese kirja. Saate mängu ja päristegemise erinevusest aru?

Räägin siis juurde natukene trennijuttu ka. Eelmine nädal oli äge. Tegin kokku 5 trenni, 3 jalutuskäiku, hommikuvõimlemine ja füsioteraapia. Arvestades, et ma pärast esimest füsioteraapiat teisel hommikul oksendasin, siis koormus on küll piisav. See nädal nii hurraaga ei lähe. Mul oli eile ja esmaspäeval ikka maru andmine, pikk päev, palju jooksmist ja emotsioone. Esmaspäeval oli füsio ka, sealt tulin olin nagu hunt, ei tea mille kõik oleksin ära söönud. Nädala ülesannet ma siiski ei täida. Teate, kusagil jõulude ajal läksin dieedile mis hõlmab endas igapäevast liha/kala, liitrit keefiri, kohupiima, juurikaid ja puuvilju, natukene liiga palju saia. Olen sealjuures piiranud hapukoore, leiva ja koogikeste tarbimist ning toidulaualt välja jätnud kana ning muna. Arvate et kosun nagu jõulupõrsas? Mitte sugugi. Ma mäletan ma hapukoort sõin siis ma kosusin küll, samuti kanaga. Praegune toitumine kaalu ei mõjuta. Pigem lahkus laksti kaks kilo kui kana sai liha vastu vahetatud. Mis minul, sama märkas ka N, kui me eelmine kord kana sealiha vastu vahetasime. Vähem sööksin hakkaksin alla võtma. Aga mulle meeldib süüa! Seega edasiseks kaalukaotuseks on trenni taga. Ma andsin omale aru, et nüüd teha vahele üks taimetoidupäev siis viib see mu raskelt sätitud tasakaalu kõikuma, see ei sobi olemasolevasse dieeti. Ma esmaspäev käisin verd andmas, igasugused rauad-suhkrud-ja misnadsealkõikkontrollisid olid korralikult paigas.

Hästi tore on, et inimesed seal jagavad mismoodi nad vegantoite teevad ja mida söövad. Saab tulevikuks talletada igasuguseid näpunäiteid. Mina ei teadnud, et kui kookospiim sügavkülma panna ja põhja alt avada võib saada teha kookosvahukoort. Ma usun, et suurel suvel ma seda ka teen. Mmmm, jahe kookosvahukoor oma aia maasikatega!

See nädal on motivatsioon olemas teha ära plangud ja siis need kaks trenni. Trenn minu puhul on nii naljakas sõna, justkui eputaksin. Näete, ma teen ka trenni! Endal pole dressegi. Tõsimeeli, füsio jaoks on olemas ühed kulunud retuusid, kõndimas käin suva asjades, peaasi et natukene vähem riides oleks ja särk puuvillane, külm ajab kiiremini liigutama. Kodus teen asju pesus. Alasti ongi kõige vabam liigutada, nagu nad juba Vanas-Roomas teadsid.

Rubriigid: Seiklused | 3 kommentaari

Koos ulgumisest

Ma jäin siin teinepäev mõtlema. Me teeme kingitusi kui meil on uus aasta. Me teeme kingitusi kui Jeesusel/Horosel/Mithral ja mis teha, ka Päikesel endal suurim videviku aeg. Talvise pööripäeva seisak kui pimedu kulmineerub ja peagi algab uus tõus. Aastavahetuseks on see tõus juba alanud ja kahe kuu vaheline pidustus on meelevaldne. Miks me ei pühitse kui juuni saab juuliks või september oktoobriks? Ja miks me siis kingitusi ei tee või järgnevaks 12 kuuks lubadusi ei anna. Või miks ei anta lubadusi pööripäevadel, kui energia kulminatsioon on suurim. Tähendab, mina annan, aga maailma üldiselt see ei ole kombeks. Siiski. Eelmine aasta mingil ajukal põhjusel läksin ja lugesin millega wiccad tegelevad. Ja nemad otsustasid karjas, et hakkavad üksteisele täpselt neil kuupäevadel kingitusi tegema. Nende mingi aastaratta järgi. Iga tegemise eel on registreerimine, et kui majanduslikult ei mängi välja või midagi juhtub siis ei pea osalema. Kuuldavasti on neid gruppe veel, kus sedasi tehakse. Ma tahan öelda, et ma osalen ka nende wiccade ühisulgumises.

Nana ei salli ühisulgujaid. Tavalisel see ei lõpegi hästi. Talle ei lõppend ja üks tuttav murdis päris mitu luud. Minule on ühisulgumine loomuomane. Kogu elu olen ma loomuvastaselt üksildane olnud. Selline oli kodune kasvatus. Isand kord seletas ja Nanagi on nüüd tunnistand, et ma tegelikult vajan inimesi enda ümber. Juba selleks, et vestelda.

On natukene keeruline ignoreerida kõikide teiste uusaastalubadusi ja ka ettevõtmisi. Olen üritanud võtta häälestust, et see on lihtsalt selline aeg, kui hakkavadki asjad otsast peale millegi imeliku arvestuse järgi. Õnneks tuludeklaratsiooni arvestavad nad veebruaris ja kool algab septembris. Trenni hakatakse tegema esimesel.

Pean üles tunnistama, et tõesti läksin ka sellesse ühisulgumisse mida Mallu ja Henry koos teevad. Ööl vastu esimest haigestusin, et tunduski justkui ei saakski asja. Henry pööras mu tähelepanu faktile, et ega uude aastasse ei saagi vana saastaga tulla. Mis on täiesti õige. Misjaoks, kui on halb olla, ei suuda ma näha ilmset? Miks üldse ühisulgumise trenn? Ma aastaid tagasi tegin kõhulihaseid. Oli selline kena sile. Siis ma jäin haigeks ja käisin maha. Seejärel mingi aeg ma kõndisin palju. Peale viimast operatsiooni ma seda ka enam ei suutnud. Saate aru, kui kodus juba olin ning kõike teha võisin jalutasin esimese ristmikuni, pöörasin ringi ja läksin koju tagasi, sest ma ei jõudnud! Oleks tagumine aeg uuesti vaikselt liigutama hakata. Enamustel on moblas uhked äpid ja värgid, käivad jõusaalis treeningutes ja on muidu väga vormis. Ma siin tundun selline hale maalt. Lihtsalt ma leian, et võib olla on kohusetunde pealt trenniga alustada kergem kui selle pealt et ma võtan kätte ja teen iga päev kümme minutit. See nädal tuleb tänasega kokku viis trenni ühe asemel. Mul esimene jäi liiga lühikeseks, et arvesse minna.

Panin siia ülesse ka lugemiseväljakutse nimekirja. Ma vist see aasta siiski passin. Tahan ju lugeda ainult Eesti kirjanikke. Väljakutse seda ei võimalda. Ka ühisulgumises on küsimus mis on sinu eesmärk? Edasine on häälestus. Oma jõu pealt oma asja ajades ei saa sind keegi takistada. Ühisulgumises on eesulguja reeglid. Siis on küsimus kas need sobivad sulle või mitte ja kas ulgumises kaasalöömis tasu-kasu on mõistlikud.

Mina vajan seltskonda. Ennemini oli see mul füüsiliselt olemas, nüüd olen jäänud kaugeks. Ma ei saa Pärnus nii palju välja kui sooviksin. Internet annab koostegemiseks piisavalt võimalusi. Eriti neid mis ülearu aega ei varasta ja mille tegemisel ollakse pigem vabad. Kus keegi ei tule käsi väänama kui oled otsustanud passida.

Rubriigid: Seiklused | Lisa kommentaar