Surmast

THE REMORSE OF THE DEAD
Charles Baudelaire

O Shadowy Beauty mine, when thou shalt sleep
In the deep heart of a black marble tomb;
When thou for mansion and for bower shalt keep
Only one rainy cave of hollow gloom;
And when the stone upon thy trembling breast,
And on thy straight sweet body’s supple grace,
Crushes thy will and keeps thy heart at rest,
And holds those feet from their adventurous race;
Then the deep grave, who shares my reverie,
(For the deep grave is aye the poet’s friend)
During long nights when sleep is far from thee,
Shall whisper: “Ah, thou didst not comprehend
The dead wept thus, thou woman frail and weak”–
And like remorse the worm shall gnaw thy cheek.

 

Viimastel päevadel on minu mõtted rännanud surma radu mööda. Viimastel aastatel on see lõiganud üsnagi lähedalt ja vägagi julmalt.
Andmata armu kellelegi näen ma kuidas ilmas langevad nagu loogu nii vanad kui noored – noored inimesed, kellel kordades parem tervis kui seda on minul. Aga kusagil minu meeltes on idee ja mõte, mis leiab, et seda palju omavanustest alles jäänud võiks nii viiekümnendates vaatama hakata… Elu aga tõestab muud, raiudes kui rauda, et siinkohal ma suuresti eksin ja mis on minulgi millegi nii võimsa vastu kui seda on Elu!

Viimastel aastatel pole suremine minu kivist südant puudutada suutnud. Ma ei tunne mingit kurbust lahkunute üle, ma ei vala ühtegi pisarat. Tehniliselt saan ma ju aru mida tähendab suremine, või vähemalt oman ma sellele enese jaoks piisavat head seletust. Oma peas saan ma aru, et see ei ole lõpp, see on teekonna jätkumine ja kogu see teekond on üks paras seiklus, nii siin kui sealpool ja lõpuks saab ju alati tagasi tulla!
Siiski kusagile sügavale sisemusse jääb kripeldama selline vastik häiritus. Seda võib vast leinaks nimetada? Aga leina kohta ütles mu vanaema kunagi:”Inimesed ei nuta kunagi kadunukese pärast. Inimesed nutavad enesepärast, sest nüüd tuleb inimeseta kellega harjunud ollakse edasi elada ja hakkama saada.”
Nii on iga inimene omamoodi harjumuspärane, isegi kui teda mitte nii väga hästi ei tunta, kui temaga paljut ei suhelda, lasub kusagil sügaval teadmine, et ta on olemas. Kuniks ta on elus, ei ole kunagi mõtet, et mis siis, kui teda enam ei ole? See on midagi, mis tundub ebareaalse, kohati isegi tobedana. Tegelikult, inimestega oma elus, kannan mina endas osakest nendest ja nemad endas osakest minust. See on see lõputu tuttavlikkus sõprades, vastastikus mõjus.

Surm aga võtab meilt osa temast, andes meile tagasi selle mida sõber meist eneses kandis. See on ümberharjumine, leppimine faktiga, et tema aeg on ümber. Kurb on see aeg.
Aga lõpuks jääb järele leppimine, aastatega tuhmub kadunukese nägu meie meeltest, jättes järele mälestuse, millegi sellise mis muutumatuna meie hinges püsib, lastes aeg ajalt ikka meenutada, et vat sellist kena/toredat/kehva inimest ma kunagi teadsin…

Hoopis kurvem on aga olukord kus tundub, et aega mis temaga veedetud sai jäi nagu väheseks. Kui kõike mis tal pakkuda oleks olnud ei jõudnud näha, ei teadnud väärtustada. Olen seda viimastel aastatel korduvalt kogenud. Mõnega nendest inimestest sai vaid korra peolauataha istutud, mõndadest vaid südantsoojendavaid jutte kuulnud inimeste huulilt kes ennekõike ome kiitustega kitsid on.

Millekohta siis ütleksin nii – kuniks mulle seda elukest antud tahaks oma sõbrad surmani ära tüüdata, et kui kunagi oma külmas hauas laman tunneksid inimesed pigem:”tore, et sitast lahti sai!” kui, et “oleks ikka paremini tahtnud teda tunda!”
Tahaksin suuta võtta surma kui normaalset osa elust – sellest surmaga lõppevast sugulisel teel levivast haigusest!
Tahaks ilma igasuguse häirituseta rõõmsal meelel “head teed” soovida!

Väärtustagem elusaid unustades need kes manalateele läinud on! Viimastega pole meil enam asja, elusatega jätkub seiklus nimega elu!

Rubriigid: Heietused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Surmast

  1. p6ldreh ütles:

    Kusjuures, ka mina olen mõne aasta jooksul aru saanud et tegelt oleks olnud niiiii palju küsida-rääkida, kui oleks teadnud sel hetkel et selle kadunukesega oleks pidand rohkem suhtlema ja infot vahetama… Oleks, oleks, oleks…
    Ja nüüd vaevan pead, kes on veel alles, kes võis tunda teda ja kes oskaks mõnele küsimusele vastata…

    • Haldjapiiga ütles:

      Ma olen tähele pannud, et need küsimused tekivad ALATI peale inimese surma ja mitte kunagi ennem seda. Nagu polekski antud võimalust nende küsimiseks. Niisiis, kas ongi vaja neid küsida? Ehk on need lihtsalt põhjused miks inimest kinni hoida, teda mitte lahti lasta.
      Lõppeks on meil ju kõik päevad, nädalad, aastad enne seda olnud võimalus küsida, aga …. seda pole tehtud.
      Ehk, marss küsima! Uurima! Õppima! Täna on meie päev, ainukordne võimalus, sest homset ei pruugi enam olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.