Ühes väikses pizzabaaris

Ma jumaldan head pizzat. Ise tehtud on see kõige-kõigem. Aga on ka restorane, kus ehk see hind pole kõige mõistlikum, aga ka pizzakattega pole koonerdatud. Ja siis veel Uurja eri…
Ühesõnaga, kui pakutakse pizzat, siis mina ära ei ütle.
Täna, aga jätame need ülimuslikud saiakesed kõrvale ja suundume ühte väiksesse päälinna pizzabaari. Ma olen seal koos Iidsega kahel korral käinud.
Mis on see mis teeb need käigud nii äramärkimisväärseks?

Esimene kord jõudsime sinna üpris hilja. Oli mingisugune järjekord ja kella vaatamata otsustasime ikka kohapeal süüa. Teenindaja ka nagu midagi ei öelnud ja me võtsime asja rahulikult. Kliendid olid ja kadusid ja keegi enam uksest sisse ka ei tulnud. Kena privaatne istumine. Ja siis algas kott.
Teenindaja lihtsalt põrnitses ja veeretas eriliselt kuuldavalt münte. Vaikselt joppasime ära ka, et meil oleks vist aeg lahkuda, aga põhimõtte pärast jäime. Ise veel hiljem arutledes, et tea mispärast ta lihtsalt ei öelnud, et me võime on pizza uksetaga lõpetada?
Oleme meiegi tööinimesed ja saame aru, et kui tööpäev läbi, siis tahaks lihtsalt koju joosta.

Teine kord ennetasime kellaajas, et enam noormeest piinlikku olukorda ei paneks.
Tellitud. Rahulikult maha istutud, tormasid sisse kaks jotat. Üks neist palus poisil politsei kutsuda. Teenindaja keeldus, öeldes, et nad peavad ise oma asjadega hakkama saama. Tuli välja, et teine mees tahtis esimeselt rahakotti ära võtta. Teenindaja, olles neid juba paar korda välja visanud pani ette, et mees võib oma vara sinna jätta, kui kardab ilma jääda, saab hommikul kätte. Politsei tellimiseks tema põhjust ei näe. Õnneks ei tulnud kodanikud jotad kliente tülitama, kuigi jah, kliendid vaatasid üsna huviga seda etendust pealt.
Samal ajal siginesid kõrval lauda mees ja naine. Mees eestlane ja naine paistis olevat venelane, aga tundus, et mitte kohalik. Rääkisid vene keeles. Korraga vaatasid meie poole.
Mees siis hakkas ajama, et tema põhimõtteliselt ei räägi Eestimaal eesti keeles. Mul tekkis error, et kas ma nüüd peaksin sellele kuidagi reageerima? Iidne teades mind reageeris kiiresti ja raputas vaevumärgatavalt pead, et pole meil mingit tüli tarvis.
Mees, vaadates, et me ei lähe kaasa, ronis teenindaja kallale. Andku ta neile viina. Teenindaja seletama, et see ei ole baar ja hapukurki ka ei ole! Ma lõpuks ei saanudki aru, mis nad sinna ronisid? Pizzabaar ju!
Aga mees haarasid veel viimsel minutil, kui lahkuma olime sättinud justkui õlekõrrest. Et meie olevat neid passind ja nende üle naernud. Naine taga paistis olevat lõbusamas tujus, tõstis klaasi ja puha. Iidne oli selleks ajaks juba üsna tige ja käratas peale. Kirjamusta need sõnad ei kannata ja kolm kaamet kogu jäid järele vaatama kui minema astusime.

Kuigi lood ise on juba vanad piilun tänagi veel pelglikult sama pizzabaari poole. See on see koht, kuhu tuleb minna hallidel päevadel. Siis kui üksluisus ja tülpimus on maad võtnud.

Rubriigid: Seiklused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.