Vanaema retseptid ja imerohud

Lehekülg on siin
Osa tekstist lisan ka siia

VANAEMA SALV
Kogu meie pere, samuti tuttavad ja tuttavate tuttavad on ravinud end kuusevaigusalviga. Seda valmistatakse järgnevalt: pehme kuusevaik kee­detakse, kurnatakse läbi marli, lisatakse kahele osale vaigule üks osa lambarasva, aetakse segu uuesti keema ja ongi salv valmis.
Selle retsepti andis minu vanaemale üks arst, kelle juures vanaema sajandi algul teenimas oli. 1905. aastal sõitis ta maale ning sellest ajast alates on kuusevaigusalv olnud meie pere tõhusaim ravivahend.
Selle peamine omadus on tervendada kõike, mis kipub mädanema ega taha hästi paraneda. Paremat ravimit on raske leida – eriti kui tegu on mädanema läinud operatsioonihaavadega. Salvist on abi ka umb­mädaniku korral. See teeb väljakannatamatut pulseerivat valu ning kui lasta sel kaugele areneda, võib tekkida gangreen ning haiget ähvardab jäseme, varba või sõrme amputeerimine. Seda on võimalik vältida, kui salvi hakatakse kasutama juba haiguse algstaadiumis. Sama kehtib ka troofiliste haavandite kohta. Tervenemine on paraku individuaalne: mõ­ni paraneb juba paari nädalaga, mõnel kulub selleks kuid. Salv võib põh­justada ka allergiat, aga seda tuleb siiski suhteliselt harva ette. Aeglaselt kulgeb ravi siis, kui troofiline haavand on tingitud suhkruhaigusest. Selle­gipoolest teeb salv head, sest puhastab haava mädast ja aitab vältida gangreeni.
Aja jooksul olen avastanud salvil üha uusi ja uusi omadusi. Kaks aas­tat tagasi oli mul varbal väga valus konnasilm ning otsustasin proovida oma salvi. Panin seda ohtralt varbale, mähkisin paberi ümber ja sidusin kinni. Kolme päeva pärast tundsin, et valu on kadunud. Võtsin sideme ära ja avastasin, et konnasilma südamik oli välja tulnud. Peagi polnud hai­gest kohast enam jälgegi.
Edukalt ravib vaigusalv ka pärakulõhesid. Haigesse kohta tuleb pan­na sellega kokkutehtud tampoone ning lõhed paranevad.
Salvi tervendava toime ees taanduvad isegi hemorroidid. Üks minu tuttav, kes valmistab seda salvi ise, määris haavandeid kolm korda väl­jastpoolt ja pani kolm korda sisse salviga kaetud toorest kartulist küünla. Haigus, mille all ta oli kannatanud 20 aastat, oli nagu peoga pühitud.
Häid tulemusi on saadud vistrike, ekseemi ning koguni luutuberku­loosi puhul – eriti kui viimane on tekkinud luumurru tagajärjel.
Ei tee halba, kui varute sellist salvi oma koduapteeki – seda ei ole ju raske valmistada.

NÕGESE JÕUD
1953. aastal oli hiline kevad ja ebatavaliselt külm suvi. Loodus elustus väga aeglaselt – ainult nõgesed kasvasid hoogsalt, nende varred olid tu­gevad, tumerohelised lehed suured ja paksud ning ei kõrvetanud pea­aegu üldse.
Vanaemal oli nõgeste varumiseks oma meetod. Algul lõikasime nõge­seid, mis olid vaevalt jõudnud mullast välja tulla. Korjasime neid tüher­maalt varemete juurest ja kasutasime toiduks. Varusime neid ka tagava­raks – soolasime ja hapendasime nagu kapsast.
Seejärel korjasime päikesepaistelistel metsalagendikel kasvavaid nõ­geseid ja kuivatasime neid pööningul.
Metsast korjatud õrnad ja mahlased nõgesed peenestasime hakkliha­masinas, pressisime neist mahla ja lisasime 20% kasekäsnatõmmist, et mahl käärima ei läheks.
Kasekäsna leotasime allikavees. Võtsime liitri vee kohta 250 g käsna, lasksime sel 24 tundi liguneda, riivisime pehmenenud käsna peeneks ja jätsime veel 24 tunniks vette. Soojendanud tõmmist 40-50 kraadini, kalla­sime selle pudelitesse. Seda võis kasutada pahaloomuliste kasvajate ravimiseks ning teelehe-, vereurmarohu-, piimalille-, kukemarja-, võilille- ­ja muude mahlade konserveerimiseks.
Aasal päikese käes kasvavaid nõgeseid, mis koguvad endasse heina energiat, korjasime enne heinaniitmist, kui nad ei olnud veel õitsema puh­kenud. Sellised nõgesed olid ette nähtud veritsustõbe, maksatsirroosi ja verehaigusi põdevatele inimestele. Kõiki pahaloomulisi verehaigusi ni­metas vanaema „kollase vee haigusteks“. Suurte verejooksude all kanna­tavad naised paranesid vanaema käe all ja olid talle väga tänulikud.
Igal kevadel, kui lumi lõpuks sulas ning küngastel ja metsades hakka­sid kasvama paiselehed, kopsurohi, võsaülased ja nõgesed, ootasime, kuni maa seest hakkasid paistma tumerohelised võrsed, ja korjasime neid kinnastega.
Tassisime nõgeseid koju kotitäite kaupa, nautides juba ette kaljasuppi. Nõgesed tuleb puhtaks pesta, peenestada, keeva veega üle valada, nõ­rutada ja panna siis soolasesse vette keema. Kui nõgesed on 3 minutit keenud, lisatakse keeduveele taimeõlis koos sibulaga praetud vanema rukkileiva tükikesi ja 2 keedetud muna.
Nõgeseürt on vitamiinide ja bioaktiivsete ainete varaait. Nõgesetõm­mis, -ekstrakt ja -mahl parandavad vere hemoglobiini-, erütrotsüütide ja trombotsüütide sisaldust. Rahvameditsiinis on nõgese verd puhastavad omadused hästi teada. Mõnel pool nimetatakse seda ka taimseks lihaks, sest valgusisalduse poolest ületab nõges isegi selliseid lämmastikurik­kaid taimi nagu hernes ning aed- ja põlduba. C-vitamiini leidub nõgeses kaks korda rohkem kui mustas sõstras ja kümme korda rohkem kui rohe­lises sibulas. Karotiini on selles sama palju kui porgandis või astelpajus. Nõgeseseemned ja -õied on universaalne vahend meeste impotentsuse ja naiste viljatuse vastu. Rahvameditsiinis on nõgest kasutatud rauavae­guse korvamiseks. Aneemia korral kasutatakse sellist segu: 2 spl õlglille, 2 spl kollast mesikat ja 1 spl punanupujuurt.
2 spl pulbristatud toorainele valatakse pool liitrit keeva vett, lastakse öö läbi tõmbuda ja juuakse kolmveerand klaasi 3 korda päevas 10 minu­tit enne sööki.
Ateroskleroosi korral on segu järgmine: 1 spl pärnaõisi, 2 spl aasristi­kut, 2 spl soo-kassiurba, 2 spl nurmenukku ja 10 spl nõgeseid.
Kõrvenõges mõjub nagu insuliin ja toob segude koostises leevendust suhkruhaigetele. Kõige lihtsam segu koosneb mustika- ja pohlalehte­dest, nõgestest ja kitsehernest. Võrdsetes kogustes võetud komponendid peenestatakse, 2 spl segule valatakse pool liitrit keeva vett, lastakse öö läbi seista ning juuakse 3 korda päevas enne sööki kolmveerand klaasi, unustamata võtta sinna juurde 1 tl loomakontide põletamisel saadud tuh­ka. Viimast tuleks tarvitada iga kuu algul 10 päeva.
Nõges parandab hingamiselundite tööd, normaliseerib seedimist, in­tensiivistab fermentatsiooni, reguleerib soolestiku mikrofloora koostist ja kogust ning aitab maksa, sapipõie ja kuseteede haigestumise puhul.
Sapi- ja neerukivitõve puhul on nõges lausa asendamatu. Kui olete end pool aastat järjekindlalt ravinud, siis haigus taganeb: kivid tulevad välja, lahustuvad või vähenevad märgatavalt. Ei maksa unustada, et need tekivad ainevahetushäirete tõttu ning nõges kõrvaldab just haiguse põh­juse.
Hästi mõjuvad järgmised rohud.
Korralikult puhtaks pestud nõgesejuured peenestatakse, kuivata­takse käterätil ja valatakse poolele kilole juurde siirupit, mille valmista­miseks on võetud 3 I vee kohta 1,5 kg suhkrut. Kui kogus on 12 tundi seisnud, ajage siirup keema ja keetke segu aeglasel tulel pool tundi. Jahutatult valage ravim purkidesse ja võtke seda 3 korda päevas enne sööki 2 spl (sobib ka diabeetikutele). Kuur kestab 40 päeva, misjärel peetakse 14 päeva vahet.
Klaasitäis nõgeseseemneid hõõrutakse hapukooretaoliseks mas­siks, segatakse kilo meega, lastakse 5 minutit keeda ja tarvitatakse 40 päeva jooksul 3 korda päevas 2 spl, seejärel peetakse 14 päeva vahet. See rohi aitab paljude neeruhaiguste, eesnäärmekasvaja, emakavere­jooksu, hemorraagilise veresoonepõletiku, nõgestõve, bronhiaal­astma ja reuma puhul.
Supilusikatäis nõgeselehti segatakse sama suure koguse raudrohuõitega, valatakse neile 2 klaasi keeva vett, lastakse jahtumiseni tõmbuda ning juuakse südame- ja veresoonkonna toonuse tõstmiseks hommikul ja õhtul enne sööki klaasitäis.
Reumaatilise polüartriidi korral segatakse pesuseepi (klaas pak­su segu), puhastatud petrooleumi (2 spl), värskete või kuivatatud ja hau­tatud nõgeste massi (1 klaas) ja rukkijahuga (klaasitäis), määritakse saa­dud massi linasele lapile ning hoitakse kompressipaberi ja villase riidega kaetuna öö läbi haigel kohal.

Liigeseid võib ka värskete nõgestega kõrvetada ja järgmisel hommi­kul petrooleumiga hõõruda. Nii tehakse vaheldumisi, kuni tervis para­neb, võttes samal ajal sisse nõgesetõmmist või -mahla. Tõmmise valmis­tamiseks valatakse 2 spl lehtedele 0,5 I keeva vett. Mahla võetakse supi­lusikatäis korraga.
Bulgaaria tervendajad soovitavad valada klaasitäiele värskete nõgeste massile ööseks peale külma keedetud allika- või sulavett, lasta tõmbuda ja juua seda kõigi haiguste vastu 3 korda päevas klaasitäis. Sama tõm­misega loputatakse seborröa, haavandite ja lubiraia korral pead.
Psoriaasi ravitakse nõgeste ja kasekäsnatõmmise seguga. Ravi on pikaajaline, aga mõjus.
Kuivatatud nõgeselehtede vann leevendab jalgade väsimust.
Juuste väljalangemise korral pestakse pead tõmmisega, mille val­mistamiseks võetakse liitri keeva vee kohta 2 spl humalakäbisid, 2 spl nõgeseid ja üks munakollane.

VEREURMAROHI ]A NAISTEPUNAÕLI
Naistepuna
Korjasime vanaemaga neid taimi hoolikalt, raputades viimse kui juure­narma mullast puhtaks. Vereurmarohust valmistasime mahla, kuivata­sime selle juuri ja riputasime pööningule kuivama ürdikimpe. Hõõrutud pulbrist valmistasime salvi ekseemi, psoriaasi ja troofiliste haavandite raviks.
Lapsepõlves olid mul juuksed pehmed ja haprad. Kandsin neid patsis, kammimine oli valus ja peanahk nii hell, et nutsin valu pärast. Hakkasin pead pesema vereurmarohu- ja nõgeseleotisega, võttes 6 liitri keeva vee kohta klaasi kuivatatud või värskeid vereurma­rohulehti ja sama palju kuivatatud või värskeid kõrvenõgeselehti. Jahutatud ja kurnatud tõmmi­sest kulus kolm liitrit munakollasega pesemi­seks, kolm liitrit loputamiseks. Kuu aja pärast olid mu juuksed poole tugevamad ja siidjad ning nende värvus (olen albiino) muutus kuldse var­jundiga õlgkollaseks. Olen nii teinud tänapäeva­ni. Ja kui ükskord haigestusid kõik lapsed laagris olles sügavasse sammaspoolde, pääsesin mina ainukesena. Ma ei tea juba ammu, mis on kõõm ja juuste väljalangemine.
20-aastaselt külmetasin kord hullusti, minnes pakasega pärast sauna paljapäi koju. Juuksed muutusid jääpurikateks, öösel aga paistetasid laup ja meelekohad üles, silmalaud ei liikunud ja silmamunad tulitasid. Vanaema segas vereurma­rohtu vee ja kolmekordse odekolonniga (1 osa kolmekordset, 2 osa vett, 1 osa vereurmarohumahla) ja mässis mu pea ümber kompressi.
Kümme päeva vaevlesin hirmsas peavalus ja suures palavikus. Terve nägu valutas, silme ees oli nagu loor, nina kaudu ei saanud hingata. Va­naema lahustas 1 tl riivitud pesuseepi klaasis soojas vees, lisas 1 tl ve­reurmarohumahla ja pesi vatitampooni abil hommikuti ja õhtuti mu nina. Jõin veel puuvõõriku ja vereurmarohuteed. Supilusikatäiele puuvõõriku­pulbrile ja teelusikatäiele vereurmarohujuurte pulbrile tuli valada pool liitrit keeva vett, lasta öö otsa seista ja võtta seda tõmmist iga kahe tunni ta­gant, kella seitsmest hommikul kuni kaheteistkümneni öösel 2 spl, juues peale meega kibuvitsateed. Õhtul pani vanaema mulle pooleks tunniks ninna küüslaugu ja mee tropid. Ta lahustas 1 tl mett 5 spl külmas kee­detud vees, lisas pressitud küüslauguküüne ja pani pudelisse korgi alla. Kui oli aeg tarvitada, kurnas ta vedeliku läbi. Esimestel päevadel oli see protseduur üpris ebameeldiv: nina kipitas ja tulitas, pärastpoole läks mõ­nevõrra kergemaks.
Üheteistkümnendal päeval sain juba kummardada, kuigi varem ei saa­nud peadki liigutada. Ninast purskas peaaegu klaasitäis haisvat vedelikku ja veremäda, palavik langes, nina läks lahti, peavalu andis järele.
Alles täiskasvanuna mõistsin, et mul oli olnud äge põskkoopa- ja otsmikuurke põletik ning võib-olla koguni ajukelmepõletik. Miks muidu sidus vanaema mulle iga päev kuklale ja kaelale koogi, mis oli valmista­tud klaasist rukkijahust, 100 g petipiimast, 2 spl vereurmarohumahlast, 1 spl tulikaõiepulbrist ja 1 spl naistepunaõlist. Hommikuks oli sellel kohal vesivill, mille vanaema torkas tulel kuumaks aetud nõelaga läbi, laskis vedeliku välja ja määris naistepunaõliga kokku. Paari päevaga oli kõik möödas. Pärast seda pole mu pea valutanud ja sellest ajast peale valmistan ise igal aastal naistepunaõli. Külmetuse, köha, kinnise nina, korpas ninaaluse, gripilaadse seisundi, seedehäirete, põletuste ja igasuguste nahalöövete korral peab see alati käepärast olema.
Korjan naistepunaõisi, pesen puhtaks, kuivatan, hõõrun käteräti va­hel, täidan saadud tumepunase massiga 3-liitrise purgi poolest saati, va­lan peale rafineerimata päevalilleõli ja lisan 150 g punast veini. Kõigest kokku peaks purk saama kaelani täis. Katan selle pealt neljakordse mar­liga, seon kinni, asetan neljaks nädalaks päikese kätte ja segan kord nä­dalas puulusikaga. Kurnatud õli valan keeratava kaanega purkidesse.
Päikese käes omandab õli granaatpunase värvuse. Gripinähtude ilm­nedes tilgutage seda ninna ja võtke iga päev 1 tl sisse. Angiini korral imege õli päeva jooksul 5-7 korda, esimene portsjon sülitage välja, teist nautige veidi aega keelel ja neelake siis alla. Põletuse puhul määrige sel­lega kahjustatud kohta, mida olete eelnevalt puhastanud vereurmarohu peal seisnud viinaga. Valage 100 g värskele vereurmarohule 200 g viina ja laske pimedas kohas kaks nädalat seista.
Kui kätel on allergiline lööve, tuleb neid leotada kuumas petipiimas, millele on lisatud vereurmarohumahla. Ühe liitri petipiima kohta tuleb võtta 100 g vereurmarohumahla või kuivatatud ürti või klaasitäis tambitud vereurmarohtu. Petipiima ei maksa keema lasta – aitab 60°-70°-st. Hoid­ke käsi sees, kuni piim jahtub, kuivatage käed õhu käes ja määrige neid naistepunaõliga. Naistepunas on tugeva antiseptilise toimega ainet ima­niini. Piisab kahest nädalast ja käed saavad puhtaks.
Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid paranevad naistepunaõli ja vereurmarohuekstrakti toimel 40 päevaga. Mõjudes põletikuvastaselt ja antiseptiliselt, hävitab see ravim haavandite teki­tajad ning kaitseb mao limaskesta ja kaksteist­sõrmikut düstroofiliste protsesside eest. Mingeid kõrvalnähte pole seejuures täheldatud.
Vereurmarohuekstrakti ja naistepunaõliga ra­vimine mõjub soodsalt ka südamele ja veresoon­tele. See suurendab südame kokkutõmmete amplituudi, puhastab arterid sklerootilistest naas­tudest ning mõjub ühtlasi diureetiliselt, valuvai­gistavalt ja isegi ussirohuna.
Ka suu-, igeme-, kurgu- ja sapiteedepõle­tik taanduvad naistepunaõli ja vereurmarohu­ekstraktiga tehtava kompleksravi ees.
Kõikide ülaltoodud hädade arstimiseks sobib järgmine retsept. Vala­ge õhtul supilusikatäiele vereurmarohule pool liitrit keeva vett ja jooge viis korda päevas 1 spl naistepunaõli, 30 minuti pärast aga 100 ml vereurma­rohutõmmist.
Kõhukinnisuse korral võtke koos õhtusöögiga noaotsatäis inglise soola. ,
Suu-, igeme- ja kõripõletiku puhul hoidke kolm korda päevas 10 mi­nutit suus naistepunaõli, sülitage välja ja võtke uus suutäis. 10 minuti pä­rast loputage suud vereurmarohutõmmisega (1 spl 0,5 I vee kohta). Ärge unustage puhastada igal hommikul teelusika abil keelt ja loputada suud soolase veega (1 kl keedetud vett, 1 tl meresoola ja 10 tilka joodi). Või­maluse korral loputage sellega ka ninaõõnt.
Ägeda kõripõletiku ja angiini puhul on soovitav loputada naiste­punaõli ja vereurmarohutõmmise tarvitamise kõrval iga kahe tunni tagant suud klaasi külma veega, millesse on segatud toores munavalge.
Vereurmarohu ja naistepuna tarvitamisest võiks kirjutada lõpmatuseni, kuid pöördugem siiski tagasi vereurmarohu juurde, meenutades haigeid, keda see imetaim on aidanud.
Mustlanna Marva, mustade lokkide ja kirevate riietega kaunitar, tõi meie juurde oma kolmeaastase poja, kes oli üleni paiseid täis ega tahtnud käia. Kogu kehal, isegi jalgade vahel olid tal lahtised haavad, kõrvata­gused olid korpas, pea üleni kärnas, lõug ja põsed haavakestega kaetud. Vanaema käskis mul salvi teha. Sulatasin tulel 100 g männivaiku, lisa­sin 200 g koorevöid, valasin juurde 0,5 I naistepunaõli ja pool tükki riivitud majapidamisseepi, hautasin läbi, segasin 10 minuti pärast hulka 100 g so­lidooli, millega vankrirattaid määritakse, kloppisin lahti kuus muna ja lisa­sin needki kuumale massile. Ägedalt keema lasta segu ei tohi, see peab vaikselt podisema. 10 minuti pärast riivisin rohu sisse 100 g taruvaiku, lasksin segul pool tundi haududa, puistasin hulka klaasitäie kuivatatud ve­reurmarohujuurte pulbrit, lisasin poole tunni pärast 100 g mesilasvaha ja hautasin veel pool tundi. Siis kurnasin kuuma segu ja salv oligi valmis.
Vanaema määris poisikest õunaäädikaga. Tegime seda ise – kõige parema saab renettõuntest. Esialgu valmistasime mahlast veini ja vana­ema pani selle sisse hariliku teeseene. Ka seent kasvatasime ise. Kui vein hapneb, kerkib selle pinnale sültjas seen. Panime selle kolmeliitrisse purki ja valasime peale magusat teed. Täiskasvanud seen pandi õuna­mahla sisse ning nädala pärast oli äädikas valmis.
Minu ülesanne oli koguda äädika sisse ravimtaimi. Kõlbasid must­sõstra-, vereurmarohu- ja loorberilehed, võilillejuured, ruskmeõied, kol­mevärviline kannike, takjajuured ja äraõitsenud saialillenupud. Kindlat proportsiooni taga ei aetud, kõike võeti enam-vähem võrdselt ja valati äädikaga üle, nii et segu oli kahe sõrme jagu kaetud. Kui nõu oli nädal aega soojas kohas seisnud, siis äädikas kurnati ja määriti sellega igasu­guseid nahalööbeid, et haigeid kohti enne salviga võidmist puhastada.
Poisike nuttis ja rabeles. Salvisime ta üleni kokku ja keerasime voodi­lina sisse, mispeale laps rahunes ja uinus. Vanaema käskis Marval anda pojale kolm korda päevas noaotsatäie puhastatud väävlit ja lasta tal kitsepiima peale juua. Lapse pudrule tuli lisada pool teelusikatäit muna­koorepulbrit ja talle tuli teha kõrtekeedusega vanni.
Narva tuli veel tagasi: poiss polnud paranenud, ehkki kärnad olid na­tuke kuivanud. Vanaema tõreles temaga kurjalt: miks pole tehtud kõike nii nagu vaja? Marva tunnistas, et pole last vannitanud: väljas on juba külm. „Vannita, nagu käskisin!“
Kuu aja pärast nägime poissi jälle – ta oli puhas justkui pestud muna. Kasutan seda salvi tänase päevani ja see on alati jagu saanud ka kõige hullemast haigusest.

LODJAPUU KÜMMEKONNA TÕVE VASTU
Kevaditi, lodjapuu õitsemise ajal korjasime vanaemaga selle õisikuid, eelistades neid, milles sumisesid kimalased. Pööningul kuivatatud õitega sai vanaema jagu ka kõige raskemast migreenist. Ta keetis teed, võttes klaasi vee kohta 1 spl lodjapuuõisi, ning käskis hädalisel juua seda 21 päeva jooksul kolm klaasi päevas enne sööki. Selline jook leevendas ka menstruatsioonivalu, tõi selgust neurasteeniahaigele ja muutis lööbes naha taas siidjaks. Vastsündinute kollatõve puhul käskis vanaema last pesta kaerapõhukeeduses – mida kangemas, seda parem. Hautatud lodjapuu- ja ruskme­õisi ning seebilillejuurt keerati lapi sisse ja kasutati seebi asemel. See vahutav aromaat­ne segu puhastas nahka ja kaotas sügeluse. Samal otstarbel tehti lodjapuukoorekeedu­sega vanni.
Kange lodjapuukoorekeedus aitab ka emakaverejooksu ja -kasvajate korral ning sobib sünnitusjärgseks puhastuseks.
Hea on pärast esimesi öökülmi korjatud lodjapuumarjadest toormoos. Meil seisis see sahvris tammevaadikeses ning kasutasime seda külme­tuse, hüpertooniatõve ja verevaesuse korral. (Vanaema nimetas sellist verd kollaseks veeks; arvan, et tegemist oli rauavaegusest põhjustatud aneemiaga.) Andes verevaesele inimesele purgi lodjapuumarjamoosi, lisas vanaema sellele rauaräbu.
Maksa- või neeruhüpertoonia puhul käskis vanaema võtta 3 korda päevas 1 spl lodjapuumoosi ning kolmapäeviti ja reedeti paastuda.
Peapöörituse ja kõrvade kohisemise korral tuli panna ööseks kõrva lodjapuuõite ja mee segu. Segu oli keeratud linase lapi sisse, niidiga kinni seotud ja niidi ots rippu jäetud. Pärast kahenädalast ravi said kõrvad puh­taks, kohin lakkas ja kuulmine paranes.
Laupõletiku korral pannakse hommikul ja õhtul silmadele lodjapuu­õite kotikesed ja pestakse silmi 20 minuti pärast kartulimahlaga. See lee­vendab sügelust ja parandab nägemist. Sünnitanud naise näolt kaovad pruunid laigud, kui ta teeb nahale 2 nädalat lodjapuumarjamaski.
Südamekloppimise puhul tuleb võtta 3 korda päevas tühja kõhuga 1 spl katki tambitud marjade ja mee segu.
Ahjus kuivatatud ja pulbristatud lodjapuujuurte tõmmis leevendab lii­gesevalu. 100 g pulbrit lastakse liitris vees keeva vee vannil 30 minutit tõmbuda.
Värskeid tambitud lodjapuuõisi segati hapukoore või piimaga ning tehti nendega valutavatele veenidele 2 nädala jooksul ööseks kompressi.
Emakakaelapõletikku on põlvest põlve ravitud lodjapuumarja ja toore sibula kördiga. Selle seguga tampoone pannakse tuppe paariskuupäe­vadel 10 korda, paaritutel kuupäevadel aga kasutatakse tükikest võid.
Pärast rasket sünnitust tekkinud hemorroidimügerikud imenduvad nädala jooksul, kui panna neile ööseks peale lodjapuumarjade ja mee segu.
Nohu ja allergilise limaskestapõletiku puhul laske hommikul ja õhtul ninna 3-4 tilka lodjapuumahla – see on parem kui apteegirohud.
Maksatsirroosi puhul nõrgenenud värativeeni seinte tõttu tekkinud verejooksu saate enne arsti tulekut peatada, kui panete kõhule tambitud külmadest lodjapuumarjadest kompressi ja võtate sisse kanget lodja­puukoorekeedust.
Võrdsetes kogustes võetud lodjapuumarjamahla, porgandimahla ja mee segu tugevdab veresoonte seinu.

VAREMEROHU SALADUSED
Varemerohi
Juba sajandeid on osavad tervendajad kasutanud seda luumurdude ja raskete haavade parandamiseks ning haige organismi jõuvarude taas­tamiseks. Enne penitsilliini võidukäiku soovitasid posijad ja ka ametliku meditsiini esindajad tuberkuloosihaigetele tarvitada varemerohtu, mis tõr­jus Kochi kepikesed noorte inimeste kehast välja. Selles leiduvad ained mõjusid põletikuvastaselt ning stimuleerisid rakkude uuenemist ja vere puhastumist.
Tükeldatud ja meega segatud (1:1) värsket varemerohujuurt lastakse 2 nädalat seista ning võetakse bronhiidi, bronhiaalastma, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite, madala hemo­globiinitaseme, mitmesuguste neeruhaigus­te ja ainevahetushäirete, furunklite ja mäda­nike puhul kolm korda päevas 15 minutit enne sööki teelusikatäis.
Tervendajatel on tõhus retsept laste skle­rodermia ravimiseks. Sklerodermia on salaka­val nahahaigus, mille puhul nahk pakseneb ja kõvastub. Haiguse põhjusi veel täpselt ei teata ning sellepärast ei ole ka ravitulemused eriti lootustandvad. Ravitsejad arvavad, et lapse organismis põhjustavad seda haigust parasüdid, kes ei lase vajalikel ainetel ühte või teise kehapiir­konda jõuda ja hävitavad toitained, mida veri seedetraktist kehasse laiali kannab. Haiguse algusjärgus hakkab nahk kahjustatud piirkonnas läi­kima, seejärel veresooned tumenevad, jättes mulje, otsekui oleks veri neis tihenenud ja seiskunud.
Kirjeldan, kuidas vanaema ravis minu viieaastast venda. Vend sündis 1946. aastal ning kümne kuu vanuselt oli tal mürgistus. Vanaema päästis ta lausa surmasuust kitsepiima ja kanapugude kile pulbriga. Sellegi­poolest vangutas ta pead ja ütles, et selle mürgistuse tagajärjed võivad endast ka edaspidi märku anda. Ja tõepoolest: vend ei hakanud rääkima enne kui neljandal eluaastal ning kasvas taltsutamatuks põrguliseks.
Viieaastaselt tekkisid tema laubale, vasakule põsele ja kehale siia-­sinna läikivad valged plekid, milles võis näha tumenenud veresooni. Va­naema silmitses tähelepanelikult lapse kehal olevaid kurjakuulutavaid plekke ja alustas ravi. Üks protseduur seisnes põrgulikult valusas mee­massaažis. Kogu keha määriti meega kokku ja vanaema sikutas oma kämmalde ja sõrmedega nahka, kuni mesi enam tema peopesade külge ei kleepunud. Seejärel pesi ta lapse puhtaks ja määris õhtuks kastoorõli­ga kokku. Enne magamaminekut pani ta haigetele kohtadele varemero­hujuurtest valmistatud massi. Kaevasin värskeid juuri ja riivisin need pee­neks. Kreemikas mass muutus kahe tunniga punakaspruuniks ja veni­vaks. Lisasin aeg-ajalt vett ja segasin, kuni moodustus .ühtne kleepjas mass. Panime sellest venna kehale mähised ja hoidsime neid peal täpselt kaks tundi. Vanaema ütles, et muidu võivad nahale tekkida villid – vare­merohi pole kaugeltki ohutu.
Kahe tunni pärast määrisime punetavat nahka kastoorõlist ja veise luuüdist valmistatud salviga. 100 g luuüdi hõõruti sama suure koguse kastoorõliga ühtlaseks massiks, kuumutati savinõuga 3 tundi kaane all veevannis, jahutati 50-55°-ni ja valati juurde 3 spl suvalise looma (sea, lehma või kitse) sappi.
Sapivarusid hoiti meil keldris jää peal. Vanaema ostis seda tuttavatelt jahimeestelt ja kohalikust tapamajast. Parimaks pidas ta karusappi ning kui juhtus seda saama, siis hoidis nagu silmatera ja kasutas ainult era­korralistel juhtudel, kui oli vaja päästa inimene surmaohust, ravimatust haigusest. Ta ütles tõsiselt: „Kui see saladus avalikuks tuleb, hävitatak­se mesikäpad maa pealt.“
Selle salviga määriti sisse kogu poisi keha – eriti tugevasti hõõruti seda lülisambasse. Kompressipaberisse mähitult magas hommikuni. Päeva jooksul anti talle 3-4 korda enne sööki meega segatud vareme­rohujuurt. See on muide väga maitsev ja meenutab pähklituumi. Väike­vend võttis rohtu teelusikaga meeleldi, kuid mina sain seda harva maitsta. Poole aasta pärast andis haigus järele.
Lapsepõlvest meenub mulle veel üks juhtum. Minu klassikaaslane jäi vankri alla ja ratas purustas tema parema käe. See juhtus meie kodu lä­hedal ja inimesed tõid kannatanu vanaema juurde – haiglani oli ligi seitse kilomeetrit. Vanaema segas peeneks hõõrutud varemerohtu sama suure koguse punase saviga, lisas loomarasva, sõtkus kõik selle venivaks taig­naks, laotas linastele lappidele, korrastas kõik murdunud luukesed, mäh­kis kämbla taignataolise massiga lappi, pani iga sõrme eraldi kasetohust torukesse ja paigaldas käele laudadest valmistatud lahase. Kirurg, kelle hoole alla klassikaaslane hiljem sattus, käis mitu korda vanaema juures ja oli vaimustuses: kämblaluud olid professionaalselt paigaldatud.
Varemerohi aitab inimesi ka siis, kui süstekohas tekib nakkus. Too teadmishimuline kirurg kasutas isegi neil aastail, mil rahvameditsiini eitati ja igati maha tehti, pidevalt minu vanaema soovitatud varemerohtu.
Mõningatel juhtudel, kui haiget vaevas raske liigesepõletik, pani va­naema haigele kohale värskelt riivitud juuremassi, kuni moodustus vill, torkas selle siis hõõguva nõelaga läbi, laskis vedeliku välja ja desinfitsee­ris koha kaaliumpermanganaadilahusega – haiged said ühe protseduu­riga terveks. Sünnitrauma tõttu kahjustatud kesknärvisüsteemiga lapsi käskis ta vannitada varemerohulehtedest ja -õitest valmistatud tõmmises. Nihestatud puusaliigesele pani ta peale toore kartuliga segatud värskelt riivitud juurt. Samasugused „mütsikesed“ pandi kaheks tunniks pähe vesipeaga lastele või neile, keda vaevasid krambihood. Ravikuur koosnes 10 protseduurist, mida tehti üle päeva.
Tromboflebiidist tulenevate troofiliste haavade ravimiseks oli vana­emal spetsiaalne salv. Ta hõõrus värsked hobukastaniõied puderjaks massiks, lisas 100 grammile 50 g värsket varemerohujuurt, sulatas 300 g sea ploomirasva, jahutas 50°-ni, segas savipotis varemerohujuurte ja kastaniõitega, laskis kolm päeva soojas kohas tõmbuda, soojendas siis 60-70 kraadini, kurnas, jahutas ja pani purkidesse. Selle salviga määritud linased lapikesed sidus ta ööseks haigetele kohtadele.
Vanaema soovitas kasutada varemerohutõmmist ka seespidiselt. Ta laskis 2 tl kuivatatud varemerohujuurtel 8 tundi 300 g külmas keedetud vees tõmbuda, valas vee ära, kallas juurtele 200 g keeva vett, laskis jahtuda ja segas siis mõlemad portsjonid kokku, jättes toorme umbes 24 tunniks vedelikku tõmbuma.
Saadud rohtu (500 g) pidid haiged jooma iga kahe tunni järel lonks­haaval (40-50 g), kella 8-st hommikul kuni kella 20-ni õhtul. Haavad pa­ranevad selle toimel ja veenipõletik annab järele. Selline ravi nõuab vae­va, kuid asi on seda väärt: troofilised haavandid on ju teadagi visad para­nema.
Kasutada võib ka varemerohu piiritustõmmist. Sellega ravitakse peale eespool toodud haiguste veel suu limaskesta põletikku, pragunenud suunurki, põletikulisi nahahaigusi ja haudumust.
100 g kuivatatud juurtele valatakse 40%-list piiritust, lastakse hermee­tiliselt suletud klaasanumas pimedas kohas 21 päeva tõmbuda ning an­takse 4-5 korda päevas söögikordade vahel lastele 20 ja täiskasvanutele 40 tilka.
Värskelt riivitud juuremass jäetakse värske õhu kätte, kuni see puna­seks muutub, veeretatakse sellest rull, pressitakse õhukeseks ja laotatak­se 2 tunniks paljanduvale pealaele. Sel juhul tuleb kindlasti varemerohu piiritustõmmist ka sisse võtta. 40 päeva pärast kasvavad kiilanevasse kohta juuksed ning kaaliumi ja kaltsiumi ainevahetus taastub. Vareme­rohu piiritustõmmise asemel võib kasutada ka meega segatud juurt.
Avicenna on nimetanud varemerohtu parimaks luude kokkukasvata­jaks ning aju ja teiste inimorganite kudede universaalseks taastajaks. Legendides on varemerohtu mainitud kui surematuseeliksiiri asenda­matut koostisosa.

KIKKAPUTK – NÕIDUSLIK TAIM
Juuni lõpul ootasime vanaemaga kolme järjestikust kuiva päeva ja läksime neljanda keskpäeval, kui kaste oli kuivanud, kikkaputke korjama. (Kikkaputk on heinputke suureleheline vorm.) Selle aasahiiglase lopsakad varred ja lehed meenutavad muinasjutulise linnu tiibu ning see kasvab rohelise seinana piki ojaservi.
Mul olid käes villased sõrmikud: putke alumised mahlased lehed kip­pusid mind kõrvetama. Vanaema neid ei peljanud.
Taime alumised lehed on lühikese varre otsas, ülemised aga varre­tud ning embavad jämedat violetsete täpikestega vart. Latva ja külgmisi harusid kaunistavad suured, paljudest kohevatest kiirharudest koosnevad õisikud. Mõni pole veel puhkenud, vaid ootab helerohelises ümbrises, kuni pungad avanevad.
Vanaema painutas putke lihava varre minu näo kohale ja öö jooksul kattelehtedele kogunenud kaste voolas nagu renni mööda minu avatud suhu. Neelasin seda vaimustavat nektarit ning pikast teest ja kõrvetavast päikesest tekkinud väsimus oli nagu peoga pühitud.
„Vaata, siin on hundid käinud, juuri on kraabitud… Hundid on targad loomad: arstivad ennast kikkaputkejuurega.”
Ühel külanaisel polnud kaua lapsi, aga nüüd vanas eas sai kaksikud. Ma aitasin teda putkega. Korjasin kikkaputkeseemneid ja kuivatasin juuri ning tegin tinktuuri, võttes 1 I viina kohta 100 g kuivatatud juurt ja hoides anumat 3 nädalat pimedas kohas. Käskisin tal seda võtta 40 päeva jooksul 3 korda päevas enne sööki supilusikatäie. Kui kõhn ta toona oli! Praegu ei tunneks teda äragi.
Kõik see oli närvinõrkusest: sõja ajal lasti tema ema ja kaks venda maha, aga teda ei leitud. Tüdruk jäi ellu, kuid tal olid hüsteeriahood, mis läksid üle langetõvehoogudeks. Pärast sõda ta küll rahunes pisut ja läks mehele, aga lapsi ei saanud ning oli ikka põdur. Teda aitas kikkaputke­viin, mis tegi tema sooled korda, turgutas magu, puhastas kopse, ajas ussid välja ja tervendas haigeid närve. Kõrvad olid tal lapsest peale valutanud, aga lastes hommikul ja õhtul haigesse kõrva 3 tilka värsket putkejuuremahla, sai ta hädast lahti. Hambaauku lastud juuremahlatilk võtab ära hambavalu ja nohustki saab sellest abi.“
Seda imposantset taime on ikka nõidusega seostatud. Sellele on omistatud maagilist jõudu ning sellega on kaitstud end vaimude, nõidade ja muude paharettide eest. Kikkaputkejuurt kanti talismanina kotikesega kaelas ning seda soovitati kaupmeestele enne pikale teele asumist, et kurjad inimesed ei saaks neile paha teha. Et juure võluvõim ei kaoks, tuli seda välja kaevates olla väga ettevaatlik. Juurt koguti õitsemise algul kahaneva kuu ajal, seemneid aga sügisel, kui taim esimestest öökülma­dest „roostetama“ hakkab.
Kikkaputke ladinakeelne nimetus on Angelica archangelica.
Vanasti peeti seda taime heaks diureetiliseks vahendiks. Kusepeetu­se vastu aitas kikkaputke-seemnete keedus. 1 spl seemneid keedeti 5 minutit pooles liitris keevas vees, lasti nii kaua seista, kuni seemned põhja vajusid, ja joodi meega 5 korda päevas 100 g.
Põiepõletikku ravib kikkaputkeseemnete ja kadakamarjade (1:1) keedus.
Kikkaputkest on abi ka naistehaiguste puhul.
1 tl pehmeks hautatud kikkaputkeseemneid, 1 tl peenestatud sibulat ja 1 tl mett keeratakse tüllitüki sisse, seotakse niidiga kinni, jäetakse niidiots pikalt rippu ja pannakse tampoon 5 päeva enne ja 5 päeva pärast menst­ruatsiooni üle päeva tuppe. See puhastab emakat ja ravib põletikku.
Sigimatuse korral tuleb sellist protseduuri teha 20 korda paariskuu­päevadel, paaritutel kuupäevadel aga panna alakõhule 15 minutiks aptee­gikaanid. Pärast ravikuuri lõppu valige noorkuuöö, õhtustage kergelt ja maitsvalt, hellitage voodis teineteist, öelge õrnusi, jooge 30 g kikkaputke­viina ja hammustage õuna peale – sigimatus taganeb.
Kikkaputke on kasutatud ka marutõve korral. See hirmus haigus tabab inimest pärast marutõbise looma hammustust. Keskaja ravitsejad püüdsid marutõbe arstida mitmete taimedega, kuid ainult kikkaputke­juurest valmistatud tinktuur ehk kikkaputkeviin suutis haige kannatusi leevendada, mõjus krambivastaselt ja tegi ta vahel päris terveks.
Nahahaiguste ja vanade mädaste haavade korral tampige värskeid kikkaputkelehti ja õisi, lisage 1 spl massile teelusikatäite kaupa mett, lina­seemneõli, mesilasvaha ja kuusevaiku, keetke tasasel tulel 20 minutit, valage sooja segu hulka 100 g puhastamata oliiviõli, kurnake ja jahuta­ge. Saadud salv lõhnab kergelt muskuse järele.
Ühes XVIII sajandi arstiraamatus on soovitatud varuda noori kikka­putkevõrseid, pesta neid nõrgalt soolases vees, tükeldada ja keeta tasasel tulel suhkrusiirupis. See keedus pidi aitama köha, kopsupõletiku, bronhüdi, tuberkuloosi, gastriidi ja teiste seedekulglahaiguste, röhitiste ja vanadusest tingitud uriinipidamatuse puhul. Südameastma korral aitab kikkaputkekeedus leevendada hingeldushoogusid ja köha.
Meie päevil kasutatakse kikkaputke seedimise korrastamiseks, spasmide leevendamiseks ning soolestiku turgutamiseks. Kikkaputke­juureekstrakt aitab soolepuhituste, jämesoolepõletiku ja kõhulahtisuse korral.
Ekstrakti saab valmistada ka kodus. 500 g toorele peenestatud kikka­putkejuurele tuleb valada 1 I kvaliteetset viina, hoida tihedalt suletud nõu 2 nädalat päikese käes; kurnata, valada väikestesse suletavatesse pude­litesse ning võtta bronhüdi, bronhiaalastma, südameastma ja seede­häirete korral 20 tilka päevas. Artriidi, polüartriidi, lihasepõletiku ja vigastuste puhul määritakse ekstraktiga haigeid kohti; peavalu leeven­dab meelekohtade hõõrumine.
Erilise aupaistega on kikkaputk ümbritsetud Prantsusmaal: kuulus šartröös oleks kikkaputketa mõeldamatu.
Et kikkaputkejuurte muskusearoom säiliks, tuleb kuivatatud juuri hoida tihedates paberkottides, mille suu peab olema kinni kleebitud.
Kikkaputkemahla abil on mõne päevaga paranetud kollatõvest ning kõhunäärmepõletikust.
Kui ükski tavameditsiini ravim ei aidanud, andis vanaema haigele 3 korda päevas teelusikatäie kikkaputkejuurtest saadud mahla. Raviga kaasnes dieet ning kergendus saabus umbes kolme nädala pärast.
Juurtest tehtud keedust (3 spl aeti klaasi veega keema) soovitas ta võtta 3 korda päevas enne sööki 1 spl neil, keda vaevas suhkurtõbi. Tänu kikkaputkele suureneb kõhunäärmemahla eritus ning väheneb vere ja uriini suhkrusisaldus.

RAUDROHI- UUEHAAVAROHI
Raudrohi
Sajandeid on raudrohtu kasutatud verejooksu tõkestava ja haavu parandava vahendina. Sellega raviti isegi kuulihaavu. Värsked lehed ja õied hõõruti ühtlaseks massiks, segati sea ploomirasvaga ja määriti saadud salviga haavu. Haavadele raputati ka kuivatatud lehtede ja õite pulbrit ning seoti haige koht seejärel tugevasti kinni.
Imettegev taim aitas muudelgi puhkudel: halva söögiisu, kõhuvalu, maksavaevuse, põiepõletiku ja teiste hädade korral. Selle tõmmisega raviti kõhulahtisust, maospasme ja hemorroidaalseid verejookse.
Mäletan, kui olin kümneaastane, oli meie külas neeruverejooksu kätte suremas kolmeaastane poiss. Lumi oli sel aastal varakult maha tulnud. Kaevasime vanaemaga külmast kangete sõrmedega lume alt alles rohe­list raudrohtu. Me ei kiirustanud koju, vaid rõõmustasime, et taime on veel nii palju. Vanaema kutsus raudrohtu hellitavate nimedega. Mis loevad külmetavad sõrmed, kui korjatav taim päästab inimese haigusest.
Poisike jäi elama!
Raudrohupreparaadid aitavad sappi väljutada, normaliseerivad sekretoorseid protsesse ja paran­davad seedeelundite haiguste korral vereringet. Sel­lest taimest tehtud puderja massi kompressid aita­vad veenilaiendite puhul ning seda putru võetakse 3 korda päevas enne sööki supilusikatäis ka sisse, et ravida seedekanali veenilaiendeid ja vältida nende verejooksu. Raudrohust on kasu ka mõningate gast­riidivormide, valguproduktide halva omastamise ja puhituste korral.
Välispidiseks kasutamiseks tehakse värskest ür­dist salvi, hõõrudes selle ühtlaseks massiks ning se­gades vahekorras 1:1 searasva või vaseliiniga. Tal­vel saab võiet teha raudrohupulbrist, mis segatakse sama suure koguse sularasva hulka, lastakse kolm ööpäeva soojas kohas tõmbuda, aetakse taas keema ja kurnatakse läbi marli.
Tõmmise valmistamiseks valatakse supilusikatäiele ürdile klaas keeva vett, aetakse keema, jahutatakse 45 minutit ning võetakse näiteks ema­kaverejooksu korral supilusikatäis kolm korda päevas pool tundi enne sööki.
Veritsustõvega tuleb võidelda kogu elu, aga kui keeta teelusikatäiest raudrohu ja koirohu segust (1:1) poole liitri keeva veega tee ning juua seda iga päev enne sööki veerand klaasi, parandab see haigete elu­kvaliteeti ja vabastab nad paljudest ebameeldivustest. Pudruks tambitud raudrohu ja koirohu segust mähised aitavad vabaneda liigeste könksu­sest ja valust. Seejuures tuleb rahvameditsiini soovitatud proportsioo­nidest kinni pidada: küll teeb küllale siiski mõnikord liiga.
Sisehaiguste ravimiseks kasutatakse puhast raudrohtu väga harva. Madala happesusega gastriidi puhul segatakse seda võrdsetes kogustes võetud naistepuna, maasapi, sigurijuurte ja -ürdi ning teelehtedega. Kahele supilusikatäiele pulbristatud segule valatakse pool liitrit keeva vett, lastakse öö läbi tõmbuda ning juuakse 3 korda päevas enne sööki kolmveerand klaasi. Kui sellist ravi on tehtud 40 päeva ümber, kaovad valu ja kõhukinnisus ning paraneb söögiisu. Maomahla happesus läheb normi.
Põiepõletiku vastu aitab raudrohu, kalmusejuure ja leesikalehtede keedus. Kahte supilusikatäit võrdsetes kogustes võetud taimede segu keedetakse 3-5 minutit pooles liitris vees, lastakse öö läbi tõmbuda ning juuakse 5-6 korda päevas söögiaegade vahel.

KUIDAS VANAEMA MULTISKLEROOSI RAVIS
Koolipõlves oli mul sõbranna Olga, terve punapõskne linalakk tüdruk, kes lõpetas 7-klassilise kooli viitega. Seejärel asus ta õppima põllumajan­dustehnikumi ja meie teed läksid lahku. Tema pulmas ma siiski käisin. Hiljem kuulsin, et Olga oli sünnitanud poisi ning pärast sünnitust raskesti haigestunud. Sel ajal õppisin juba kõrgkoolis ning veetsin õppevaheajad vanaema juures, kes rääkis mulle ravimtaimedest ja rahvameditsiini sa­ladustest.
Kord toodi vanaema juurde noor naine, kelles tundsin hädavaevu ära oma kunagise sõbranna: tema silmad olid ähmased, kõne aeglane ja kat­kendlik ning nägu moondunud. Olga käed ja pea värisesid ning tuppa tulles hoidis ta seintest kinni. Tema ilusatest juustest polnud midagi järele jäänud, aga ometi oli ta alles natuke üle kahekümne.
Multiskleroosist oli mul juba mingi ettekujutus: teadsin, et see haigus on ravimatu.
Vanaema kompis kaua Olga selgroogu, pööras teda siia ja sinna, vajutas talle seljale ja pani ta põrandale lamama. Seljas krudinat kuuldes karjatas Olga valust ja ehmatusest.
Pannud haige selili, tegi vanaema käed pesuseebiga kokku ja hakkas tema kõhtu masseerima, nagu oleks sõtkunud tainast. Siis pani ta Olga toolile istuma ja keeras tema kaela.
Äkki hakkas vanaema laulma sel ajal moes olnud laulu ning Olga lõi alates teisest salmist kaasa. Ta laulis valjusti, hääldades sõnu selgelt, nagu oleks terve olnud. Pärast mitut laulu pani vanaema Olga tammepin­gile lamama ja käskis mul tuua kaks jääkamakat. Külmutuskappe siis ei olnud ning jääd hoiti kivisoolaga segatud saepurus. Tegin, nagu kästud. Vanaema lahustas vees kivisoola, nii et kanamuna jäi peale ujuma, kas­tis siis kaks linast käterätti soolvette, väänas vee välja ja mässis jäätükid nende sisse. Ühe rulli pani ta Olgale sabaluule, teise kuklale ja kaelale. Mina pidin samal ajal pannil soola kuumutama ja selle kahte kuiva käte­rätti mässima. Kümne minuti pärast vahetas vanaema külmad rullid kuu­made vastu. Nii tegi ta seitse korda ning lõpetas kuumadega. Olga lamas rahulikult kõhuli, tema keha ei värisenud, kuid kattus kleepuva higiga. Ta oli nagu transis ning magas kogu öö rahulikult.
Koidu ajal äratas vanaema Olga üles ja pani tema selgroole saba­luust kuklani ulatuva käteräti, mis oli kastetud kuuma vaha sisse ja jahu­tatud 50-60°-ni (soojust proovis ta küünarnukiga). Olga pidi hoidma seda peal, kuni kannatas. 15 minuti pärast asendas vanaema selle külma, jää­soolvette kastetud rätiga, mida hoidis samuti peal 15 minutit. Ta vahetas kuumi ja külmi rätte seitse korda, lõpetas kuumaga ja käskis mul tuua sahvrist salvi.
Korralikult riiulitele reastatud salvipurkide hulgast leidsin ühe, mille sildile oli kirjutatud „Lumikelluke; multiskleroos, müasteenia, polüradiku­loneuriit, käte ja pea värisemine, jalgade nõrkus, halvatused“.
Mäletasin hästi, kuidas seda salvi oli valmistatud.
Igal kevadel läksime kohe pärast lume sulamist lumikellukesi korjama ning kaevasime sibulad ettevaatlikult välja. Kodus pesi vanaema need puhtaks, ajas niidi otsa nagu pärlid ning kuivatas pööningul ära. Seejärel segas ta vaskuhmris peenestatud sibulaid kitserasvaga (1:5) ja hautas praeahjus kolme päeva vältel kolme tunni kaupa, laskmata segul keema minna. Savipott oli pealt leivajuuretisega kaetud. Toorestele sibulatele valas vanaema peale viina, võttes liitri viina kohta 100 g sibulaid ning lastes neil hermeetiliselt suletuna 21 päeva maasse kaevatult seista. Tõmmist andis vanaema haigetele tilkadena: esimese päeva hommikul kell 6 1 tilk supilusikatäie veega, teisel päeval 2 tilka jne kuni 25-ni, siis aga kahanevas järjekorras.
Pärast vahamähist ja külmi soolaseid kompresse hõõrus vanaema 5 minuti jooksul Olga selgroost kahele poole lumikellukesesalvi. Lühikese puhkuse järel käskis ta Olgal pesta suuõõnt ümber nimetissõrme mähitud pesuseebise lapiga ja nühkida ka keelt. Nina tuli loputada soolase veega. Siis laskis ta teelusikasse vee sisse tilga lumikellukesetõmmist, käskis hoida seda suus, lugedes 16-ni, ning siis alla neelata.
Lahustanud vees läätseterasuuruse tükikese kopranõret, käskis ta OI­gal ka selle vedeliku alla neelata.
Siis dikteeris vanaema mulle Olga jaoks 40 päevaks raviskeemi. Kümnel päeval, paariskuupäevadel tuli panna õhtul ja hommikul selg­roole seitse korda 5 minutiks kontrastseid kompresse, paaritutel kuupäe­vadel aga teha õhtul ja hommikul 15 minuti vältel vaheldumisi vaha või parafiiniga immutatud riidest mähiseid ja külmi soolaseid kompresse.
Õhtul pidin pärast protseduuride lõppu hõõruma haige selga 5 minuti jooksul lumikellukesesalviga, hommikuti tuli teha suuõõnepuhastust ja ninaloputust. Lumikellukesetõmmise kogus kasvas tilkhaaval 25-ni ja kahanes siis jälle üheni. Unustada ei tohtinud ka läätseterasuurust tüki­kest muskushirve- või kopranõret. Need võib asendada homöopaatili­sest apteegist ostetud muskusedražeega, mida võetakse 3 korda päevas enne sööki 6 graanulit.
Olga sai terveks ning on juba ammu ise vanaema.
Lumikellukesesalvi võib asendada mädarõikaõliga. Selle valmistami­seks täitke kaks kolmandikku pooleliitrisest purgist päevalilleõliga, riivige sellesse 100 g mädarõigast, laske 5-7 päeva seista, kurnake ja hõõruge selgroosse nagu lumikellukesesalvigi.
Jooge mädarõikatõmmist: täitke pool majoneesipurki mädarõikaga, valage ääreni keedetud vett täis, laske seista ja võtke ärkvel olles iga 2 tunni tagant teelusikatäis.

KOIROHI – JUMALAPUU
Lapsepõlve kibe rohi on mind saatnud kogu elu ja aidanud paljude hädade puhul.
Kui pea valutab ning nahk on nii valus, et ei saa juukseidki kammida, pesen pead kange koirohutõmmisega ja mähin ööseks pea ümber auru­tatud koirohu kompressi. Laste kõhuusside vastu aitab samuti koirohi. Valmistan klaasitäiest keevast veest ja 1 tl (täiskasvanutel 1 spl) koi­rohupulbrist tõmmise, lasen öö läbi seista ning annan lastele 5-6 korda enne sööki dessertlusikatäie. Täiskasvanud peaksid võtma tubli sõõmu.
Kõhuvalu korral tuleks lastele panna ööseks naba peale hautatud koirohtu. Lambliate puhul pannakse kuumad koirohumähised ööseks mak­sa piirkonda ja võetakse tõmmist ka sisse, hoidu­des üle doseerimast.
Koirohulõhn on juba kaugele tunda. Küllap on inimesed iidsetest aegadest peale selle kibeda taime raviomadusi kasutanud.
Kui leotada väsinud jalgu kanges koirohu­tõmmises, annab nende pakitsus järele. Värske või hautatud kuiva koirohu ning hapupiima segust tehtud kompress leevendab tromboflebiidivalu.
Kui panete padja alla kimbu kuivatatud või värsket koirohtu, kaob unetus ning tulevad ilusad unenäod. Värske või hautatud kuiva koirohu, sama suure koguse kohupiima ja taimeõli seguga tehtud mähised teevad lapse kärnas pea terveks. Alopeetsia ehk juuste haigusliku väljalangemise korral tuleb panna punase kaunpipra tõmmisega määritud paljakutele hautatud või värsket koirohtu ning võtta enne iga söögikorda 1 spl koiro­hutõmmist. Söömise ajal võetagu ühtlasi üks dražee metioniini ja fool­hapet. Nende ainetega tuleks teha kolm kümnepäevast kuuri, pidades igaühe järel kümme päeva vahet. Ravi ajal on soovitav võtta söögi juurde veel noaotsatäis munakoorepulbrit.
Mädavistrikulise näonaha vastu aitavad järgmised mähised. Lisage poolele klaasile peenestatud värskele või hautatud kuivatatud koirohule 1 tl jämedat soola, 1 tl sidruni- või lodjapuumarjamahla või õunaäädikat, 1 spl oliivi- või muud taimeõli ning 1-2 spl keedetud külma vett ja pange saadud massi 3 tunniks kahjustatud kohtadele. Tugeva kipituse korral võite seda aega lühendada. Võtke ka ülalpool kirjeldatud koirohutõm­mist.
Järgmine ravimoodus aitab vabaneda raskesti ravitavast ja pikaldase kuluga haigusest, mida tekitab nahalest. Tavaliselt kahjustab see näo­nahka, lõuga, nina ja põski, aga võib pikapeale kanduda ka teistele naha­pindadele. Näole tekkinud punased mädapeadega laigud on põletikulised ja näevad koledad välja.
Seda haigust tuleb ravida kaua ja järjekindlalt. Lest hakkab võimut­sema nõrgestatud organismis, järelikult on vaja ennast igati turgutada.
Valmistage järgmine salv. Hõõruge pool klaasi värsket või kuivatatud ja hautatud koirohtu koos kahe munakollasega peeneks, lisage 1 tl põle­tatud maarjast (müüakse apteekides), 2 spl lodjapuumarjade körti (seem­ned tuleb välja võtta), 1 spl taimeõli, 1 spl kanarasva või koorevõid ja 1 tl mett. Soojendage segu keemiseni; kui see saab väga paks, lahjendage veega, jahutage ja pange suletavasse purki.
Kahjustatud nahk tuleb vati või pehme salvräti abil puhtaks pesta, klaasitäiele pesuveele lisage 1 tl glütseriini. Pärast seda määrige salvi õhukese kihina linastele lappidele ning pange hommikul ja õhtul kaheks tunniks peale. Seejärel peske nägu sooja veega, milles on lahustatud natuke soola. 15-20 minuti pärast võidke nahka habemeajamisjärgseks kasutamiseks mõeldud kreemiga. Pärast salvitamist ja soolase veega pesemist määrige ööseks kahjustatud kohtadele paks kiht Lassari pastat, mida müüakse apteekides. Ravi ajal võtke 3 korda päevas enne sööki 40 tilka saialilletõmmist ja jooge pool tundi pärast sööki kolmandik klaasi koirohutõmmist. Selle valmistamiseks valage 1 spl koirohupulbrile klaas keeva vett ja laske öö läbi tõmbuda.
Paljudes maades on koirohtu peetud võlurohuks: Rändurid kandsid koirohukimpu kotis ning meresõitjad võtsid seda kaasa, et hoiduda mere­haigusest.
Koirohtu on kasutatud ka maagias. Kui mees on hakanud üle aisa viskama, peidab naine tema kingadesse koirohuoksa. Kui sohielu on hakanud elama naine, tuleb tema alusseelikut koirohuga hõõruda. Kuulu­juttude korral visatakse värava taha koirohuoks, et halbu inimesi eemale peletada.
Koirohtu kasutatakse ka vermuti ja absindi valmistamiseks.
Avicenna ja tema kaasaegsed ravisid koirohutaignaga nõgestõbe. Tainas tehti veest, 0,5 kg rukkijahust ja 100 g koirohust. Koirohumähis­test on abi saadud maksatsirroosi, rinnanäärmepõletiku, maovalude ja pleuriidi puhul. Kui kõrv valutas, võeti lina üle ja hoiti pead kuumaveenõu kohal koirohuaurus; pikaleveninud silmapõletiku ja silmaverevalumite puhul tehti koirohutõmmisega mähiseid.
Omal kohal on koirohi ka äralöömiste, venituste ja verevalumite puhul. Selle taime mahl mõjub palavikku alandavalt.
Koirohuõli valmistamiseks valage klaaspurki kolmandikule osale hästi peenestatud koirohule kaks kolmandikku osa taimeõli, pange 40 päevaks päikese kätte, pigistage siis vedelik välja ja valage pudelitesse. See pa­randab haavu, vaigistab valu ja imendab kasvajaid.
Dioskorides soovitas kilpnäärmekasvaja puhul koirohuõli kaelale hõõ­ruda ja teha sellega mähiseid.
Hiina meditsiinis mõjutatakse hõõguvate koirohupulkadega akupunk­tuuripunkte. Uuringud on näidanud, et 20 cm pikkuse ja 1-1,5 cm läbi­mõõduga koirohusigareti põledes tekib infrapunane kiirgus ja temperatuur tõuseb 550°-ni. Hõõguvat koirohupulka hoitakse 1-5 minutit nahapinnast 3 cm kaugusel.

VANAEMA MAAROHURETSEPTID
Enamikul keemilistel preparaatidel on omad kõrvalmõjud, seepärast on nii mõnigi kord mõistlikum ravida end vanaemade kombel maarohtu­dega.

Reuma. Valage 1 spl värsketele sellerijuurtele 2 klaasi keeva vett, laske suletud nõus 4 tundi tõmbuda, kurnake ning võtke podagra, reuma ja liigesevalude puhul 3-4 korda päevas 30 minutit enne sööki 2 spl. Võite panna sellerijuured ka 4 tunniks külma vette ning juua 3 korda päevas enne sööki veerand kuni kolmandik klaasi.

Peavalu ja migreen. Valage 20 g palderjanijuurtele klaasitäis keeva vett, soojendage veevannil kaane all 15-20 minutit, laske tund aega jah­tuda, kurnake, pigistage vedelik välja, suurendage vedelikukogust 200 milliliitrini ja võtke 30 – 40 minutit pärast sööki 2-3 spl.

Ülehappesusega gastriit. Segage 20 g naistepunaürti, 20 g raud­rohuürti, 10 g vereurmarohtu ja 20 g teekummeliõisi, valage 1 spl segule klaas keeva vett, laske kaane all 30 minutit tõmbuda, kurnake ja jooge 2-3 korda päevas tund aega pärast sööki klaasitäis.

Naha vananemine. Valage 1 spl rosmariiniõitele klaas kuiva punast veini (kuiva ja normaalse naha korral) või viina (rasvase naha korral). Pudelit tuleb iga 1,5-2 päeva tagant loksutada. Kuue nädala pärast tõmmis kurnatakse ja seda hoitakse kuivas jahedas kohas. Saadud ve­delikuga hõõrutakse nägu 2 korda päevas – see muudab naha elast­seks ja silub kortse.

Köha. Valage 6 g alteejuurtele klaas keeva vett, soojendage veevan­nil 30-40 minutit, jahutage, kurnake, pigistage vedelik välja ja suurenda­ge kogust 200 milliliitrini. Tõmmist tuleb võtta kuumalt 3 korda päevas pärast sööki kolmandik kuni pool klaasi.

Bronhiit. Segage 20 g kaupa aaloe-, mustika- ja pohlalehti, peedi- ja kaalikamahla ning kailujuuri, valage peale liiter viina, laske 10-12 päeva seista, kurnake ning lisage 100 g sulatatud mett ja 100 g koorevõid. Rohtu võetakse 3 korda päevas 1 spl.

Stomatiit ja igemepõletik. Valage 3-4 spl kuivatatud pärnaõitele 2 klaasi kuuma vett, keetke 20 minutit, jahutage 35-37°-ni, kurnake ja suurendage vedeliku kogust 400 milliliitrini. Lisage sellele kogusele 5 g soodat ja loputage saadud lahusega suud.

Advertisements
Rubriigid: Raamatukogu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.