Meri

Sain minagi ujuma. Üle mitme aasta.
Esimene kord läksin ja seisin ja ei suutnud. Vesi oli külm.
Viimati stroomi rannas võtsin julguse kokku ja hüppasin. Kops tõmbus krampi ja mul oli tegemist veest taas välja saamisega. See on jätnud oma jälje.
Niisiis meelitasin end kaua. Põhi oli kena liivane, käedki ulatusid põhja ja siis ma libisesin, vaikselt ja sujuvalt.
Vees on hea. Kõrgel taevas karjuvad kajakad ja roos keeb elu. Iga tutt lööb möödumisel elusolendi kombel värelema ja häälitseb. Sinna ma ei tüki. Roo ligi on põhi liivasem. On näha kuhu astud, kuigi jalg vajub läbi pehme pinnase ja veealused kivid lõikavad, on see tee siiski parem. Vees pole puuke ega sääski ja vees näeb kaugele. Inimesed paadiski omandavad kuju ja ma võiksin nendega peaaegu rääkida. Ma vaikin. Ja meenutan.
Meri on ilus kui ta sillerdav vesi aina “sahh” ja”sahh” liivale jookseb.
Ilus on see mis on omane.


*Uppin laulab valesti aga video on õige

Rubriigid: Seiklused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.