Tähetolm Andeora

Vahest on nii, ma usun minu viimased sissekanded on seda näidanud, et talv toob musta masenduse. Eelmine sissekanne tõstis ka loori põhjuselt, miks see talv alati nii õudne on. Ma võin mõelda, et ei ole ju hullu ja kohe on kevad ja kohe läheb paremaks ja … Ja vahest tuleb lihtsalt enesele tunnistada, et tegelikult on maas. Otsustada, et see siin nüüd ongi põrand ja edasi tulebki kevad.

Ma olen kuid raamatute asemel blogisi lugenud. Terve talve. Lõpuks lihtsalt juhtus see, et said loetud, midagi peale ei toodeta. Proovisin siin veel neid populaarsemaid lugeda ja ei kõnetanud. Täna meenus aga, et üks blogi mis kõnetab on lugemata ja selle võiks vahelduseks tõepoolest otsast otsani läbi lugeda. Andeora Astraea blogist olen ma juba aastaid teadlik. Teadlikuks sain natukene hilja ja siis ma ei suutnud. Täna lappasin algusesse ja tõdesin, minu inglise keele oskus on aja jooksul tunduvalt paranenud.

Sellest vast saabki minu melanhoolia madalpunkt? Vagu ja teadmine, et ka homme tõuseb päike ning elu läheb edasi.

Ma mõtlesin täna meie viimasele kohtumisele. See ei pidanud jääma päris viimaseks, lihtsalt, läks nii … See oli üle pikkade aastate plaadipoes. Istusime põrandale maha ja vahetasime telefoninumbreid. Kõnelesime vähe ja siis oligi juba rutt.

Ma olen nüüd natukene lugenud ja mõelnud, et jätaks selle, loeks parem raamatuid. Ja nagu Ajaloolane ütleb, mis sa neist ikka loed, parem kirjuta.

Kui me pisikesed olime, siis oli tema ikka printsess Diana. Ma iseenesest ei mäleta, et teda nii oleks kutsutud, aga nii mina mõtlesin. Ja ma imetlesin teda, sest ta teadis igasuguseid asju, ja tema mind sest ma oskasin igasuguseid lugusid rääkida. Või, ma ei tea, aga minule oli ta küll esimene sõbranna. Mitte, et see kõik nii lihtne oleks olnud. Tegelikult seda meie suhtlemist ikka heaks tooniks ei peetud ja siis vähemalt mina, panin punase seeliku selga ja siis hiilisin tema poole. Pärast ei saand mitte aru kuidas kõik teadsid kus ma olnud olin. Ja tema juures nägin ma esimest korda rapiiri.

Vaat, tema oligi tegija, mina ainult unistaja. Vast seda ma läksingi otsima. Kui mõtetu see kõik on. Lihtsalt passin, loeks siis raamatutki, õpiks midagi. Kirjutaks “Hõbevalge” vahekokkuvõttegi ära. Kui ma mõtlen inimesele kes ma tänases olen või missuguseid inimesi ma armastan. Võib ju olla, et see on loomuselt kaasa sündinud, lihtsalt Diana oli esimene selle tüübi esindaja kellest ma nii ka aru sain. Kindlasti oli ka täiskasvanuid aga hoopis teistmoodi on kui on omaealine.

Ma vajan inimesi enese ümber. Siiski on läinud nii, et üks sätitud sõprus elab sisuliselt kõrvaltänavas ja me kohtusime viimati jaanuaris. Niiviisi panduna võib tunduda, et ju polegi õige kihl, aga ma ei kannaks seda veel maha. Me pole nii erinevad inimesed ning köögilaua taga juttu vestes me räägime ühte keelt. Samuti üks vana tuttav kutsus kokkusaama, enne kui ta Tallinna ära kolib. Ja noh, me pole saanud. Et selline kehv sõber olen.

Ma tegelikult tahtsingi vaid rääkida sellest kuidas lapsepõlv meid mõjutab. Kuidas lapsepõlvenormaalsus on täisea normaalsus, sealsed empaatiad ja antipaatiad alateadvuse nurgakivideks. Seda isegi siis kui nendest inimestest on saanud tähetolm.

*****
Sometimes it appears to be, it shows in my last stories, that winter brings depression with itself. Last entry did bring a light what is going on, why are these winters so awful. I might think, its all ok, I am going to be fine, the spring is right behind corner, but … sometimes you just need to accept the fact that you are down. You need to decide – this is the floor and tomorrow comes spring.

For months I have read blogs instead of books. Finally I got into the point that people didnt write as much as I did read. So I tried to look some new ones, sneaked up the popular ones, but it all wasnt my cup of tea. Today I realized there is one blog unread that I do like and that I should take and read it. From beginning until the end. I have known Andeora Astraea blog for many years. Yet when I found it was bit too late and I could not take it at this moment. Today I did read some and I realized that at least my English has been improved over years.

Maybe this is my emotional lowpoint? Deepest furrow after what I can know tomorrow the sun will rise and life goes on.

I thought about our last meeting. It should have not been the last one, it just … went that way. Meeting itself took place after many years in CD shop. We sat on floor, exchanged phonenumbers, chat a bit and then there was hurry.

I´ve been reading and thinking, maybe I should not continue? Lets read books instead. Or like Historian says, why to read if you can write them.

When we were little, then she were princess Diana. I think I didnt call her Princess, but I thought so. And I did admire her, for she knew all kind of things. She did admire me for I could tell all kind of stories. Maybe, I dont know. She was my very first friend. It wasnt truly that easy, because our communication werent supported. So I did put on my red skirt, did sneak to her house and later I was so surprised for everyone knew where I had been. At hers, for the very first time in my life, I saw rapier.

You see, she was the “do’er” and I were the “dreamer”. Maybe I did go back to search it. How pointless this all is. I just do nothing, no reading, no learning. I wanted to write little about “Silverwhite” (hmm, in Italian it carries name “Hõbevalge”). I think of who I am today and what kind of people I love. It might be my nature, its just, Diana were first of this kind of people, at least the way I understand it. There were probably aswell grown ups, but its totally different when you meet up with someone who is in your age.

I need people around me. Still, its gone differently. One of the set up friendship leaves one street from here and last time we met were Jaunuary. This way it might sound it was a poor set up, yet I feel it is worth to give it a try. We are not that different people and behind the kitchen table there would be alot to speak about. Aswell other friend asked me out before she moves to Tallinn. Well, it is clear we havent gone yet. That kind of lousy friend I am.

I just wanted to tell you how our childhood affects us. How childhood normality are values when grown up. Old days empathies and antipathies are the cornerstones(do they say ‘cornerstones‘ in english?) of todays subconsious. Even when our childhood people has become Aurora Borealis.

Advertisements
Rubriigid: Heietused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s