Eesti toidu valem ehk võileib II

Teate, me siin elame linnas ja üldse üritame kuidagi erakordselt kiiresti oma päeva õhtusse saada. Võikud on kiired – mäts-mäts ja valmis, makaronid ja mis seal on … Traditsioonilisi toite me ei tee, sest see võtab nii ilmatuma aja ja üleüldse, kogu see mässamine!

Vale! Väga vale suhtumine. Toitu, toidu tegemisse, kultuuri kõike!

Väga-väga raske ja keeruline on leiva valmistamine. Vaatad retsepti, saad aru, et see on lehekülje pikkune, kuigi koostisaineid on umbes viis ja halvimal juhul võtab valmimine nädala. Ja sa ei tee, sest see on mässamine. See on raske.

*Kuidas siis tehakse leiba? Segatakse rukkijahu veega, kaetakse ja unustatakse enam vähem stabiilset sooja kohta. Hakkab tunduma, et kuskil miskit haiseb otsid üles ja lisad ülejäänud jahu, ja siis on aega planeerida nii lausa järgmise päevani millal seda küpsetada ja puha. Vanasti kui oli puu ahi siis tegid teise päeva tule ahju, see ära küdes lükkasid leiva sisse ja…. öösel või kui väga hullu ei kütnud siis hommikul võtsid soojad leivad välja.

Enamus putre-kapsaid, liha tehti samamoodi ahjus. Vaja kusagil minna, nii herned valmivad kuus tundi. Kes kurat keedab herneid või ube või tange kui need esiteks tuleb eelmine päev likku panna ja siis ikka 6 tundi vaaritada? Aga.. Likku panek võtab LAGI 5 minutit, siis on hästi pestud kraam. Teine päev pead teadma palju vett vaja panna, panedki hommiku ahju. Vaat osadel puupliitidel on ahjud, et kui teha hommikusöök puupliidil siis pannagi ahju. Enamus putre tahab pikka soojas haudumist aga mitte pidevat hullu kuuma. Käid põllul-tööl-linnas ära ja kui koju lõunasööki tuled sööma võtadki valminud kuuma roa ja paned lauale. Kogu kunst. Riisiputru täpselt nii soovitangi teha.

Lihaga tuleb vaeva näha. Kohe kui värske liha tuleb kohe ära teha, kogu lehm või põder või kuidas parasjagu juhtus. Lihakeedu kõrvale saab talvemoosidki valmis moorida. Pärast aga lõikad otsast. Et muidu nagu eriti nende vorstide ja asjadega ei jamakski? Teekski konservi ja kuivataks? Jah, egas eriti seda võileiba söödudki, ilge jamamine oli.

Kama oli ka veits jamamist. Noh, et kui salvelõpp enam ei isutanud tuli kokku kraapida, ära pesta, kuivatada ja siis veskis jahuks lasta… Edasi valati üle riiulile ununenud hapuks läinud piimaga ja ma tahan seda nägu näha, kes ütleb, et kama hapupiimaga hea ei ole!

Mämm on veel eriti geniaalne, tead juba ette, et mingi kütmine justkui tuleb, selline arulage. Et natuke kütad, siis mitte, siis jälle ja nii päev otsa, vaat siis tehtigi mämmi!

Jaa, nii me elasime. Leib püsis hea 2 kuud ja kui juhtus kõvaks minema visati likku ja tehti maailmaparimat leivasuppi. Tehti parajasti lõket keerati kartulid-kaalid tuha sisse ja mehed, need sussutasid nagunii liha ka eine kõrvaseks.

Kõik need hapukapsad ja purgimajandus on säärane – kord-viis teed ja siis lased otse süüa. Kuidas sa muidu hoiustad? Või peedid? Hakka neid siis seitse korda keetma? Suure 50 liitrise pajaga, pärast tehtud ja unustatud – pista Kusti!

Kõik oligi alati mugav ja kiire ja lihtne ja vahest kiiremgi kui täna, sest täna me loeme tunde mis on päevas, mitte neid mis on nädalas või kuus.


*Tegelt, ärge päris nii tehke. Valmivat toitu ei maksa unustada ega järelvalveta jätta.

Rubriigid: Köök, Veimevakk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.