Maski maagia

Hingede aeg on käes, videvik meie õhtutes. Sügise maagia värvib lehed puudel ja seab inimesed vaiksemale elule. Sandid on juba metsas, kindlasti. Uluvad ja püüavad talve üle saada. Karjapoisikesena alanud maagiatee peab aitama saada poisil meheks.

Kui inimene saab märgi ja läheb metsa, mõneks perioodiks ja jääb seal ellu saab temast shamaan. Nõid, kuigi me seda erinevalt tajume on meile õigem.

Ja nõid paneb omale maski pähe kui hakkab trummi taguma. Tema saab omale teised silmad, teise näo ja ta pole enam see pisikene inimene, kes ta enne rolli astusmist oli. Ta on suurte vaimude sõnumitooja. Inimesena ta ei töötaks, jätaks sõnad lausumata. Vaimu tööriistana ei ole enam pere armas, pole siis teda ennastki. Ego kaob.

Sandid läksid metsa ja tulevad vahest ka välja, nii mõned korrad talve jooksul. Sant tuleb alati sisse lasta, Santi peab kostitama. Kui Toomapäevast teiste silma eest võib ukse kinni lajatada siis Toomasant tuleb lauda kutsuda, talle vähemalt õlutki mekkida anda.

Sandiks käia pole see poiss kelle sügisel meheks saama saatsid. Sant on perele õnne tooja, Sant on viljakuse kandja. Mart aga võib lapsegi majja tuua…. Sant tõmbab selga nahkse kasuka ja paneb pähe maski. Tema on nüüd Mart või Toomas või üldse Luuts või… neid seal ikka järgemööda tuli. Ja kui see on kõikvõimalikest näidetest liialt ekstreemne, kuigi seda me ometi juba lasteaias õpetame – millas siis veel kui mitte siis? Kõik mis ei ole enam moes suurtele aga on kultuurilises mõttes oluline, iidne jäetakse laste mängitada. Meis endis tärkab instinkt, ehk teadminegi – ma pean selle info edasi andma, see on oluline. Mis sellest, et info meie aega enam ei sobi ja selle tähendust enam keegi ei mäleta. Aga kui see oli nii oluline, kui neid samu mustreid suudame üsna muutumuatult leida ka nende juures kes juurtele ligemal ja meile juba ajas päris kaugeteks jäänud, siis võib-olla oleme unustanud midagi ääretult olulist.

Kui näitleja paneb omale võõrad riided selga, talle tehakse grimm siis pole ta enam ise, ta saab lühikeseks perioodiks selleks keda mängib. Ahh, et kuidas see maagiaga seotud on? Öeldakse, et pole käidud võõrastes kingades, küll aga saab kanda võõrast maski, heita pilk sinna taha. Mõista.

Ja siis meigid sa end, lood endast parema iseenese, riietud, et läbi selle tõmmata omale ligi sobilikke inimesi. Kullakaevajad kasutavad seda meetodit. Plässi naisena jõutakse vastavasse seltskonda harva, ikka tööd peab tegema ja natukene ka nõiduma. Mehed teevad sama riietuse, tihti ka auto, käekella-mobiiliga. See tunne mille sa saad kui end riidesse paned, ehk rolli astud. Eks riietuse ja meigiga ongi kodus kõige lihtsam mängida. Lihtsalt, et me teaksime kuidas me seda siiski teeme.

Rubriigid: Nõiakunst. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Maski maagia

  1. KäpardGepard ütles:

    Kas seal on üldse mingi vahe nt kui seostada nõid siis see alatasa seostub naisega, aga on olemas ka ju meestsoost nõidu, kas neid siis nimetatakse võluriteks. mis vahe on siis võluril ja nõial? mõlemad kasutavad ju maagiat. Miks meessoost nõidu siis nii vähe on? PS selle olen kuulnud seda asja, et kes see nõid siis ikkagist on nõida peetakse saatana käsilaseks

    • Haldjapiiga ütles:

      Nõid tule ilmselt uurali algkeelest, noid, noida , noaidi…. ja tähistab shamaani. Shamaan ise tuleb Evengi keelest ja tähendab teadjat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.