Draakonis

Tol sügisõhtul pugesime külma tuule ja nälja eest peitu Draakonisse. Meid tervitas katkumaski kandev lahke kõrtsiemand, aeg on selline, imelik. Võtsime oma supid ja pirukad ja peitusime aknaalusesse orvi. Tahatuppa ei soovinud minna, sest sealt kostus lõbusate neidude kelmikas jutuvada. Peagi astus sisse pikk sõdalane oma daamiga, mustalt mantlilt raputati kergeid vihmapiisku ja pool siga rändas mõni aeg hiljem nende lauale. Egas küünlavalgel polnudki päriselt näha mida söödi-joodi, küll aga maitses see imehea.

Sõdalane, kes paistis püsikunde olevat, kuigi tema aktsient võõras oli, piidles meid kaua ja olenemata minu kasvavast hirmust, kas ehk sellest korralik kahevõitlus tuleb või meid lihtsalt hobuste molli keeratakse hakkas ta siiski rääkima.

– Teised tema inimesed kõik väina taga kinni, muudkui ütlevad, et tuleks küll, aga kohalike komissaride kontroll nii vali, et ei pääse läbi. Muudkui, mis sa seal teed ja kellega sa seal kohtud.

Kõrtsiemand, kogukas naine teatas selle peale, et eile olla tulnud ülemere rahvast, kohe läbi mitme riigi. Eksind nagu nad olid, Don Quijoti kombel lihtsalt seiklema tulnud, vaadanud kaugele ja kuhu saab ja kuidas siit imedemaalt tagasi saada on täna suuresti teadmata. Ega nad ei teadnudki kuhu sattunud olid ja draakonite ning haldjate kohtamine oli nii mõnegi seikleja verest välja löönud. Eks ka nokaga kõrtsiemand kes tontliku kujuna neid tervitas.

Ja siis tuli mustlane, tuntud ennustaja mees, tellis õlut ja istus keskmisesse lauda. Hakkas õnne jutustama, hämaruses pihku lugema ja kui meie meeled olid erakordselt keskendunud heietustele eelootavast pikast ja õnnelikust elust ning imelikest aegadest hiilis sisse väikest kasvu võõras ja kuna ma seda nägin ei saanud ma oma uudishimu vastu muud moodi, kui kuulatades, kuidas kõrtsiemand ka indulgentsidega kauples. mida minu meel toiduvalikust ometi leidnud polnud.

Rõõmsas tujus maksime mustlasele nalja eest ja pöördusime tagasi oma roogade juurde kui kusagilt sügavalt jalgade alt kostus kui urinat ja kaugemast ruumist jooksid kiljudes välja lõbusad neiud ning jätsid nägemiseni.Nendele aga järgnes pahvakas suitsu. Kõrtsiemand jooksis vaatama ja saabus tagasi tahmase ja pisut räsituna.

Minu pigem tagasihoidlik kaaslane elavnes, Ei olnud me sinna läinud jutuga, et tegemist siiski loheteadlasega on. Uurisime lohe pidamise kohta, tema toidulaua ja väljapääsu kohta. Väljapääsuavad olla olemas, aga neid kasutatakse haruharva, et mitte võõramaalasi hirmutada, pealegi olid nad kohalike lammaste seas laastamistööd teinud ja sellega kõrtsile talumeestega pahandust tekitanud.

Ja aeg sai hiliseks ning öised mungad ootasid meid juba, tuli minna.

Rubriigid: Seiklused, suitsunurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.