Lugu Nõiatrummist kõneleb meile loo sellest kui raske on saada omale väega ese. Trumm on väga lihtne vahend häälestumiseks, reisimiseks, ennustamiseks. Mõneti on see abivahend nagu iga teine, teisalt jälle – istu trummi servale ja tõuse minekule.
Kui trumm kõmiseb peab koos sellega terve maailm põruma, see peab shamaani/nõia väe laiendama üle kõikide teiste. Trumm on tõsine tööriist mitte iial mõeldud eputamiseks. Inimene peab tundma oma abivahendit, peab seda haldama.
On veel teine lugu trummist. Kunagi olid trummid olnud kahepoolsed, aga see teind nõia liialt võimsaks ja tollest ajast on trummid ühe poolega. Samas vanad kujutused trummidest annavad aimu, et mingil hetkel võisid need tõesti kahepoolsed olla.
Rütmipillidest pole vast vahet mida häälestamiseks kasutada. Küsimus on enese mugavuses, kooskõlas, arusaamises, asjas mis on olemas.
Laste mängitada on jäetud mitmed rütmipillid mis kunagi shamaanide kasutuses olid. Vaat, me lähme kaugele ja mõtleme, et peabki olema see mis on popp. Aga äkki ei pea? Laste mängitada on jäetud rituaalid, loitsud, laulud. Miks mitte neid lähemalt uurida, need tagasi võtta?
