Tänane teema on puude kallistamine.
Puid ei pea kallistama. Puudele ei tohi valada oma muresi. Puudelt ei tohi ammutada energiat. Te olete vähemalt inimesed, eksole! Mitte taimed.
Milleks siis kallistada puid?
Suuresti, kes just maal oma talus ei ela, on loodusest võõrdunud. Kuigi ma olen kohanud enese hämmastuseks ka maal elavaid inimesi kellel puudub maaga, loodusega kontakt.
Millest muust me siin kevadpööri eel rääkima peaksimegi kui mitte kontaktist loodusega?
Sa lähed ja kallistad puud. Mõttega. Üheks olemise mõttega. Mitte puu, vaid loodusega. Mitte samaks, vaid üheks teiste seas. Lilled, loomad, jõed, järved, puud ja linnud ja maakamar jalge all. Üheks ei tähenda võrdseks saamist. See tähendab tõdemist ka endast kui osakesest loodusest. Tundes end ülemana võiks vähemalt ideaalis tunda ka omaniku tunnet ja vastutust. Ja energeetiliselt… uus algus loodusega? Sõbralik suhegi, sümbioos.
Loodus saab meieta hakkama aga meie kes me looduse kingitud kehas ringi patseerime, võiksime seda pisiasja omale aegajalt meelde tuletada