Kuidas valmistada võileiba

Geidile

Me päris algusest ehk eI alustakski… või siiski.

Võileiva all peame silmas leiba või, juustu, vorsti ja ehk veel millegagi.

Kõigepealt võta omale lehm ja kanad. Suvel tuleb ka heina teha, et tal talvel süüa ja allapanu oleks.

Sügisel kaeva valmis ka kasvuhoone alune ja peenramaa

Siis tuleb külvata vili. Rukkise osad varjandid talvituvad ja neid saab alles järgmisel aastal. Nisu saab suvega valmis.

Soovi korral võta kevadel siga, et see siis sügisel lihaks, singiks teha.

Tee valmis kasvuhoone, tomatid-kurgid tuleb juba varakult toas pottidesse panna, et õigel ajal saaks õue istutada. Redise-salatiga saab veidi oodata

Mine jahile, lase maha põder või muu suurem pudulojus. Kogu liha töötlemine tuleb teha võimalikult kiiresti, et liha raisku ei läheks, osa lihast tee suitsuvorstiks.

Korja vili, käsikividega jahvata paras kogus. (Veski olemasolul on muidugi lausa lust ja lillepidu)

Rukkis kui algusest teha tuleb segada veega ja panna juur hakkama, kusagil nädala pärast saab küpsetama hakata. Saiaga läheb vähem aega.

Nüüd siis lehma osa. Lehmalt on vaja piima.

Koore teed võiks, piima juustuks.

Nii, saitegi võileiva.

Ma tegin kevade poole kalakukko. Oli selline jantimine küll, kus rukkitaignasse tuleb kala ja sink keerata ja selle valguses ma mõtlen, et suures plaanis on see lihtsam. Koor võiks, rukist tuleb nagunii kasvatada, kui siga tapetud võib ribad vahele pista muul juhul võib vahele jätta ja kala töötlemine ning püüdmine on kergem kui põdraga jantida. Ja muidugi lihtsalt säärane delikatess nagu singivõileib! No ja suures plaanis sööte te kõik selle peale pigem putru.

Rubriigid: Köök | Lisa kommentaar

Videvikust ja mängude õhtust

Mulle tegelikult hakkas meeldima see videviku pidamise mõte. Hetkel olen isegi kurb, et mul pole enda kodu kuhu saaksin rahva kokku kutsuda, teed rüübata ja küpsiseid süüa ning videvikujutte vesta. Istukski küünla ja ahjupaistel, sööks küpsetatud õunu ja jooks peale kakaod ning jutud. Need kõige tavalisemad ilma peal.

Nüüd mõtlesin, et kutsuks teid siis hoopiski rappa jalutama, ainult et, õhtul, pimedas, vahest võib vihma ka tulla ja jutustaks seal lugusid. Siis mõtlesin noortekeskustele ja sain aru – et õhtul küünla valgel jutustame lugusid? Joome teed, sööme võikusi ja jutustame lugusid? Ei, mulle tundub see täiega mõte, aga ilmselt mitte teismelistele. Noh et hämarus ja tee ja võikud ja kolm põrsakest, niiviisi või?

Kunagi ammu loodi DNDle sarnane mängusüsteem ja ma praegu mõtlen, et tegelt ka ja miks mitte? Hakkame tegema neljapäev-reede-laupäev õhtutel rollimänge! Hämaras ja elektroonikavabalt! Muidugi oleks hea, kui oleks tuba või nii, mida mul selles mõttes ei ole, aga andke märku, kui kellelgi soovi, ajame grupid kokku ja hakkame peale.

Esimene mängude õhtu leiaks aset 17 september kell…. 18:00 näiteks? Eriti kehva ilma puhul tuleks pisut raha igaühel ühes võtta ja kusagile kohvikusse ära minna. Osalustasu ise võiks olla selline sümboolne 5-10 raha. Vihjena raha ja ruumirent veelgi kõledamal ajal on omavahelises tugevas seoses.

Rubriigid: Seiklused, suitsunurk | Lisa kommentaar

Videvik

Hämaratel õhtutel mil tuli on ahjus, kuigi see pole veel igapäevane vajadus, vajun ma eelmiste aegade hämarusse. Maailmalõpu aegsesse uima.

Teises toas mängib teler, inimesed sahmivad ümber ja kellelgi pole hetkegi aega. Töö, kohe algab kool, vaikselt ümberkoonduv energiapuudus ja ligihiilivad külmetushaigused, ning mis kõige hullem – köha. Tänases maailmas ei tohi mitte köhida! Lapsed lähevad taas kooli ja siis pöördub pilk juba rongiga tulevatele jõuludele.

Ma igatsen neid õhtuid kui sai igasugu vanaaja jutte räägitud ja mõistatusi. Sai maailmaasjade üle arutletud ja kuulda kuidas vanavanemad oma lapsepõlves elasid ja korraga, päris korraga ma tundsin, et tahan elektri välja tõmmata. Telekas, internet, laelamp kõik välja. Istume aga küünla ümber, võtame ikka snäkki ja kakaod/õlu ka, pole kuskil kirjas, et nii ei tohiks, kuigi nii ei tehtud. Mängiks vaikselt lauamängegi. Eemale tehnikast ja aju halvavast kiiskavast pildist. Kui väga me seda tegelikult vajame!

Videvik annab aja enesele, annab aja häälestuda sellele mis Talvepööriga tuleb, pimeduse võitmisele. See aitab meil puhata, välja tulla suve meeletust rassimisest. Ahh õigus küll, suvel meie ju puhkame.

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

Edasised plaanid

Ongi käes! Esimene ring sai lõpu lihtsalt selleks, et taas alata. Muidugi teeksid suured ja uhked praegu vahe sisse, et inimeste huvi koguda, et siis taas sama asja kui midagi erakordselt eksklusiivset pakkuda. Ütleme nii, et mina olen sel tasemel majandusinimene ainult ja ainult paberil. Kõik algab koheselt taas, või septembri teisest poolest siiski. Võtan väikese vahe, et teie jaoks kõike veelgi paremini paika sättida! Seekord mõtlen ka hinnale!

Olen saanud kogemuse pisikese grupiga ja individuaalselt ning tean väga täpselt mismoodi ma soovin kogu seda süsteemi töös näha, selleks, et saaksin anda parima võimaluse huvilistele ja meie omavaheline töö sujuks kõige edukamalt.

Kuidas nüüd öeldaksegi? Tule julgelt ja võta sõber ka kaasa! Esimestes tundides me nõidumisega ei tegele! Ei ennusta, kuigi “abivahendite” tunnis on võimalik mõningaid neist katsuda, nendega tutvuda ja nii edasi!

Eraldi tuleb tähtpäevade tähistamine. Võimalusel võin ma öelda, et Vabaõhumuuseumis tehakse suuremalt ja uhkemalt, aga kui te soovite privaatsemalt ja siseneda aastaaegu arvestavasse maailma siis andke teada. Ma loomulikult kõikidele ettevõtmistele võõraid ei kutsu, see pigem selline kaootilisem lugu.
Hetkel on vast kampas videviku pidamine ja nõidusest rääkimine veel puudus

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Suur rukkiemapäev

Hommikus tegin viimased ettevalmistused algavale päevale.
Panin kirja viimased täpsustused, laususin mantrana läbi esitluse. Jah, ma teen seda alati, kuigi veel õpin seda sujuvat kõnepidamist. Seepärast pole ma ka oma tööle kindlat hinnalipikut pannud. Teemad millest räägin olen enese jaoks absoluutselt läbi töötanud. Maagiaga olen tegelenud 25 aastat.. Jah, ka sellele mõtlesin. 25 aastat. Kas ma olengi nii vana, et saaksin rääkida säärastest numbritest? Nii vana pole ma kindlasti, et saaksin rääkida lõplikust valgustumisest. Kunagi ma seda otsisin ka aga noh, teate, arengul puudub lõpp.

Ja siis nägin ma pilti. Ühtainumast Wanakuramuse pilti – nad on teel Keskaja Päevadele. Minu üsna lahke mõttelagedus oli viinud mind tänase osas vaid tangupudruni ja sealt edasi laadale… Teate, pole ju mõtet mingit välikööki korraks üles seada kui miski ei kuulu mulle ja keegi pole huvitatud. Rukkipõllust me isegi ei räägi.

Meid oligi na paras autotäis. Jutt veeres mööda rännakuid ja väeloomi, mööda hingelinde ja unenägusid. Ikka edasi kuniks jäigi üles seik – jah, me leiame oma looma ja siis käime kekates ringi tahtmata teha tööd mis tuleb teadmisega. Ei, see töö on ju muidu ka aga ega üks inimene muidu ka kuigi töökas ole.

Tänane keskajapäev Vanalinnas olid selline “woow, vahi mis pakutakse” päev. Midagi ei ostnud, mängisime turisti, nautisime imeilusat suveilma ja keskaegset muusikat-tantsu.

Nädala pärast jälle, siis on teemaks abivahendid. Kuigi ma olen abivahendite suhtes skeptiline siis näppimiseks saan mõnda kaasa võtta ikka.

Rubriigid: Heietused, Seiklused | Lisa kommentaar

Väeloomad ja reaalsused

Metsade vilus on hea. Ma ei taha välja tulla puude vilust, mustikasinistelt väljadelt, mändide vohavate tüvede alt, kristallselgete ojade lummusest. See on see Eestimaa millest laule on loodud ja mida oma silme ees näeme, kui sellest räägime.

Metsade rüppes on võimalik kohata oma väeloomi. Tõsi, iga kohatud loom pole veel teejuhiks ega energia näitajaks. Küll aga tunneb üsna selgelt ära need üdini maagilised kohtumised oma väeloomadega. Neid võib kangastuda üks, aga võib ka üsna mitu olla. Väeloom, nagu nimigi ütleb, on kirje energiale. Karu on tugev aga malbe, hunt on strateegiliselt tark, rebane kaval jne. Ometi ei ole ju nii, et energiaid oleks ainult üks. Ei, energiaid on mitmeid. Ei ole nii, et kui üks väeloom siis kasutame ühte väge. Vajadus selle ühe järele on lihtsalt suurem. Inimese kasvades tema teekond muutub, koos ülesannetega muutub ka loom. Vana loom ei jäta kunagi inimest maha, ta lihtsalt pole enam domineeriv.

Mõtlesin siia otsa rääkida ka veidi seljast ja miks ei tohiks lasta seda kunagi kellelgi võõral masseerida. Esiteks tuletan ma teile meelde, et me oleme energeetilised olevused. Meie füüsiline osa võib olla küll kõige ligemal meie teadvusele, aga see ei tähenda, et kõik meie teised osad magaksid ja kunagi midagi ei teeks. Selgroog on kontakt reaalsustega, iseendaga, oma sisemuse ja kõikide aspektidega. Massazi puhul antakse kõige suurem ja tähtsam häälestusinstrument võõra meelevalda kes tavaliselt ei oma aimugi mida ta veel teeb.

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

Nõiaks

Kevadel sündis idee, et rääkida teile maagiast.
Laotada teie ette igapäevase elu maagia. Pisikeste asjade kunst, proovides vastata sealjuures sellele kõige tavalisemale

– mis on maagia
– kuidas toimivad abivahendid
– kes on väeloom
– ja loomulikult mis on see mis teeb meist tegelikult nõiarahva?

Et tulla vastu suuremale enamusele tollastest huvitanutest teen nüüd kõik Nõmmel, aga kuulan ka teie poolseid ettepanekuid suure huviga.

Teemad on jätkuvalt, koos alateemadega:

1. Maagia.
Maagia Soome-Ugri kultuuris (lühidalt)
2. Väeloomad
Reaalsused, eluülesanded
3. Abivahendid
Väljakutsumised, süsteemid, Sõnajõud
4. Aastaaegade vaheldumine ja tähtpäevade maagia
5. Maagiline maailm
Suhteliselt kodu lähedalt vaadatuna

Algse mõttega on mõned korrektuurid tulnud, aga peamine idee on siiski samaks jäänud.

Eks see on säärane viie nädala projekt. Esialgu mõtlesin, et normaalne on kui käiakse läbi kõik teemad, aga eks ma annan enesele aru, et inimeste huvid on erinevad.

Miks ma soovin neist rääkida ühe kaupa? Tavaliselt on erinevatel seminaridel mitmeid esinejaid, võetakse läbi mitmeid teemasid, päev on pikk ja tihe ja sisustatud. Jõuate koju ja justkui oleks midagi saanud ka. Paar-kolm asja püsivad meeles, siit-sealt fragmendid ja see on see mida ma proovin vältida. Üks teema korraga ja vahel aeg selle seedimiseks. See ilmselt tundub hästi treenitud vaimuinimesele natukene lahja, aga milleks niisama haarata kui võiks võtta lihtsamalt ja selle enese jaoks selgekt teha. Siinkohal ma ei mõtle minuga nõustumist, vaid jõudmist ka sellest kaugemale. Iseenese tõeni ja teeni, märkamiseni.

Teeme igal laupäeval kell 16:00 alates esimesest augustist, huvi korral kiri postkasti
hiietark@gmail.com

Rubriigid: Nõiakunst | Lisa kommentaar

Pööripäevadest

Suvise pööripäevaga algab suvi.
Sügisese võrdsuspäevaga sügis.
Me ei pea seda kordama, ainult, et…
Pööripäevaga ei alga suvi või talv, vaid päev läheb pikemaks või lühemaks. Vanasti järgnes kuumalaine ja oligi suvi. Talve poolest oli lumi juba maas ja külm-kõle veebruar ees. Ehk olegi õiged need augustikuised kuumalained. Varemalt kostitasid need meid juulis.

Jääkülm juuli on viimaste aastate normaalsus. Joped selga, saapad jalga ja külm mis külm. Öised numbrid kümne ringis, päevadel lausa 20! Mis juuli see on? Kuidas nii küll kasvab saak?

Kui elada koolikalendri järgi, 11-12 aastat koolipingis on meile õpetanud, et suvi on siis kui on vaheaeg ja need teised kuud lähevad umbes sama rütmiga otsa. See on põlvkondade taak. Rahvakalendri järgi on mai juba üsna suvi ja august on oma näo sügisesse pööranud. September oma pööripäevaga teeb kniksu suvele ja aitab häälestuda Hingedeaja algusele, ees on vaikne talvine olemine.

Peale talvepööri pöördub nägu taas kevade poole, algavad pidustused Päikese väe suurendamiseks ja Kevadpööriks on alanud juba külv. Vanasti vast ei olnud aga täna kus aina eksootilisimaid taimi soovitakse kasvatada siis on seda öelda kohane.

Aeg kasvab koos meiega, see ei jää kinni vanadesse kommetesse. Needki kasvavad koos meiega, muutuvad ajas ja kohas tähtsusetuks või muunduvad kameeleoni kombel. Mina pole aeg ega vägi mis looks uusi kombeid, veaks tähtsaks uusi pidustusi. Seda teevad inimesed ise, oma valikutes lähtudes tihti nende promole keda on rohkem või kellel on rohkem raha ja häält.

August on meie meeltes suur suve kuu, kuumalaine, soojade vete ja hingematvate öödega mil tähevaatlus on imeline. Ometi on augustikuised kalendritähtpäevad ainult sügisesed. Lauritsapäev, Pärtlipäev ja Rukkimaarjapäev. Rukkipäevad. Pärtlipäeva nimetataksegi ju esimeseks sügispäevaks ja ometi on siis veel terve kuu pöördeni.

Lähemal ajal räägin teile veidi augustikuu plaanidest. Saame kokku, lähme seenele, ons siis või mitte, paneme tähele sügise märke ja räägin ka veidi energeetilisest poolest.
Kõik üritused toimuvad Nõmmel nende õigetel kuupäevadel!

10 august Lauritsapäev
15 august Rukkimaarjapäev
24 august Pärtlipäev

Rubriigid: Veimevakk | 2 kommentaari

Aastaring

25. juuli – Jaagupipäev
Päev hiljem on lambapäev, mida, loomulikult, alustatakse otsast juba eelõhtul.

Miks siis aastaring?
Südasuvised pidustused viivad meid esimeste kolletavate lehtedeni, viivad meid lambaohvrini ja pisikesele pausile. Suur heinategu peab olema lõppenud. Raudnael on heinas, külm kivi vees ja must mees põõsas. Omal ajal juhtus iga asi ise päeval, aga populaarsemates paikades juhtus see kõik üheaegu. Nüüd kui ma mõtlen ja meenutan, egas ma väga täpselt enam mäletagi, meid kisti ju välja kodudest, eemale traditsioonidest ja pisteti koolidesse, et omandaksime ühiskonnale kõlbulikke norme ja peaksime ainuvõimalikuks elu seal kus pakutakse tööd. Kui ütlete, miks isegi olen sama rada käinud, siis ma olen see aasta kolm põllutäit külvanud ja saama ei saa ma sellest mitte vähematki. (Võib olla mõned tomatid, aga see selleks)

See on miski mis on puduu. Alushariduse raames võime me rääkida Jaanipäevast, joosta Jüripäeval, värvida mune Urbepäevadel ja trallida Kadri-Mardi päevadel. Võime? Peamegi! Peame nii hoolega kui suudame, aga see kõik moodustab ühtse suure aastaringi. Paljud ettevalmistused käivad varem, palju varem, mitu kuud varem. Ei saa korjata saaki kui seda pole külvatud. Külvatud peab see oleme Suvisteks.

Ahh, ma räägin nüüd veidi teisiti sellest kõigest. Vanemad inimesed talitavad ikka selle järele, absoluutselt. Nad on elanud selles rütmis ja nad ei pea näpuga kalendris istuma, et aru saada millal miski peab tehtud olema või mis aeg üldse on. Meie siin, noored, tajuma Jaanipäeva ja Jõulude saabumist, tekib kihelus ja teadmine, nüüd tuleb selleks valmistuda ja kui kalender käest võtta võib eksimine olla mõni päev siia-sinna, aga see on ka kõik. See on meie sees, see on rütm mis on meil veel alles. Meie omad esivanemad ei eksinud, eks? Ei, muidugi eksiti kui oldi ÜKSIDNA, kamba peale keegi ikka õige aja ära tabas. Läks külv mõni päev üle, kui vedas sai salaja ära tehtud, suurema töö puhul oldi tihti vaid külale naeruks.

Kuidas mulle praegu tundub, et kõik teavad ja kõik teevad… Kuid eeldatakse enesekindlust – sa oled kaks aastat jõhkralt näpuga järge ajanud ja ikka ei saa aru, sa oled mitu aastat nägu pidi sees olnud ja ikka ei oma enesekindlust.

Jah, kallikesed, ma olen aeglane.

Ma võin neil teemadel absoluutselt enesekindlalt ja entusiastlikult teid peaaegu surnuks rääkida. Peaaegu iga päeva peale eraldi, mõnega päris surnuks ei saa.
Küsimus on kasvamises, kui palju sellest on võimalik tuua linnakeskkonda, kuidas see meid mõjutab ja loomulikult – mis on meie tegelik rütm? Talvel kui energiad on madalamad ja maailm pimedam peaksime rohkem puhkama, suvel aga rohkem tööd tegema. Suvel me puhkame ja talvel töötame.

Ühtpidi on see teekond teile, teistpidi teekond mulle endale.

Ära ava ennast, ära näita, et sa pole spetsialist. Ma olen neid päevi siin liiga vähe pidand. Teate, kui rääkida õigel päeval, just nii ma ju eelistaks, just sellest samast päevast. Võib olla teha pisike suupiste, retk vms siis see ju ongi pidamine, traditsioonide linnakeskkonda toomine.

Kõik oma ala suured tegijad on silmini sees selles maailmas millest nad räägivad, mille heaks nad töötavad. Ehk ja võib olla kohe päris kindlasti pole too minu maailm, aga ma ei tunne veel, et see raisatud aeg oleks. Ma ei arva, et kusagil tuleks minna ajas tagasi, või noh, arvan küll, aga see selleks. Et keegi teist peaks tundma selle vastu enamat kui huvi. Huvi selle vastu kust me tuleme ja missugused on meie juured.

Meil on mälu meie eelnevatest eludest ja mälu meie perekonna eludest. Ise oleme igavesed, peremälestused, et oleks side ja mõistmine ja tihti ka tee mida mööda käia. Ei, ei pea käima, aga mõista on ju ikka tore.

Las ma vaatan, kuidas see nüüd käiski…
Jaaniks pidi hein tehtud olema. Enne Jaani heinas mesi, peale Jaani vesi.
Jaagup viskab liiva heina sisse. Pärtel taob raudnaela heina.
Esimene külm kivi võetakse veest Jüripäeval, teine Urbanipäeval ja kolmas Jaanipäeval.
Jaagup viskab esimese külma kivi vette, Laurits viskab teise külma kivi vette ja Mihkel kolmanda.
Jaagupipäevast läheb must mees põõsasse. Tekivad pikad varjud ja õhtuti pole põõsaste alune enam nii valge ja ometi mulle tundub, et mees puges sinna juba nädala eest.

Kliima muutub, paarkümmend aastat tagasi käis nihe kalendri peale. Seda oli näha ja tunda aga selleks pidi jälgima loodust, tundma märke.

Tänases vaatame me tulevikku palju vähem kui tookord meie esivanemad. Kui saab palka siis ehk paar kuud ette, vahest harva ka mõned aastad. Innovatiivsus kasvab kui suudame nähe ette alati, kui toimub säilitamise ja tulevikku töötamise ringvool.

Seekord me ei kohtu, seekord ma ei jõua ega viitsi. Ei, muidugi, kui teie viitsite, andke aga teada!

Rubriigid: Veimevakk | Lisa kommentaar

Karusepäev

Muidugi ei osutunud see kuigi populaarseks. Proovigem siis siin.

Karusepäev või Maretapäev on pigem harvem tähistatud. Kesksuvepühana peaks see olema aasta kuumim päev. Enam mõni aasta siiski mitte. Temperatuurid on kahekümne ümber aga kord, ja seegi polnud just väga kaua tagasi, oli see tõepoolest aasta kuumim aeg. Naljakas, et meile räägitakse, kui mõni temperatuur veidi üle on, aga ei räägita kui teine jälle kümme kraadi liiga vähe osutub olema. Maailm pole maha põlemas ja meie oleme selle sauna värgiga harjunud.

Karusepäeva põllutööd pole linnainimesele, meil pole ruumi talivilja jaoks. Küll aga võiksime meiegi mõelda, et Maret tuleb koogikotiga. On aeg hakata mõtlema sügisele lõikusele ja tänule. Maa meid toidab, maa meid katab, kui meie veidi tööd võtame vaevaks teha. Metsast oleksime kindlasti maasikaid koogile elidnud.

Karusepäeva seostatakse samuti karudega. See võibki nii olla, tähtpäevade nimetamisel ei peljatud keelatud nime kasutamist, kuigi üldiselt sellest hoiduti. Palju üldse tähtpäevanime kasutati, kui ehk vaid vaikseks meeldetuletuseks mille poole vaadata ja mille järgi joonduda.

Looma pärisnime ei öeldud kunagi. Mõnel poole jahiajal, meie peres ei kunagi. Kuidas üldse õpiti ja teati pärisnimesid? Mesikäpp, laipäts, metsaott, ott, metsaõnn… Eks ikka selleks, et mitte karu kutsuda, et mitte teda pahandada. Igal loomal olid oma hüüdnimed, nimed mida loomad ise vast ei teadnudki, nemad teadsid oma pärisnimesid.

Karul on meie kultuuris, ei, võib olla mitte kultuuris, meie hinges, meie mälestustes väga oluline koht. Karu on esivanem. Karu on see kellele noored neiud vahest läksid. Kas ikka läksid?

Hantide karupeiedel lauldakse ja tehakse erinevaid rituaale päevi. Ööpäevi, sest esimestel öödel vähemalt ei tohtinud shamaan vaikida. Etendatakse karu rünnakut kusjuures pererahvas peab karu kaitsma. Kes ründab karu? Eks ikka pika nokaga lind. Ja meilgi elas pika nokaga lind kaua edasi santimiskommetes kus ta lapsi nokkimas käis. Täna on kombetalitused kolinud muuseumitesse ja mõnda neist etendatakse antropoloogide lõbustamiseks, koht kus komme hajub ja kaob. Vanasti peeti karupeiesid siis kui karu kogematta lõksu jäi ja surma sai, seda ei saanud tellida.

Meil siin on karupulmad. Noor neiu läheb karule naiseks. Kui shamaanirännakul kohtab neiu oma väelooma võib vahest juhtuda, et ta rasedaks jääb. Tavaliselt siis kui selleks karu on. Väelooma kuju saab võtta kui teatakse kes on loomaks ja suudetakse teda siia tuua. Ja kas väeloomi ongi vaid üks? Hingelind lendab inimese juurde kui inimene sünnib ja lahkub kui inimene sureb.

Väeloomad on tõlgenduseks,missugust väge ma vajan sel perioodil, selles ülesandes. Loom vaid sümboliks. Karu, kuigi tugev ja rahvasuus pigem rumal, on ikkagi esivanem ja esivanemaid ei peetud rumalaks ja nad polnud ilmtingimata tugevad.

Kuidas austada karu? Kuuldavasti minnakse pangale ja tehakse veidi pidu, kiigutakse ja tantsitakse. Maret on lambakaitsja ehk siis on paslik ka mõmmile lambapraadi pakkuda? Kuidas mõmm metsamarju armastab sellest me ei pea vist rääkimagi.

Rubriigid: Veimevakk | Lisa kommentaar