Tähtpäevade maagia

Kevad siiski tuleb.
Olen sättimas end kahel korral nädalas Tallinna. Kuidagi kujuneb nii, ei tea, vahest jään ka korra peale.

Sõjaväelinnas on rahulik, veidikene imelik ka, eks tuleb harjuda. mitte Kes teab, see teab. Ometi on hetkene omaette olek mulle niiväga vajalik. Meie väikesed vestlused on aga toonud suurt arengut. Suuresti enesekorrektsiooni. Maagias, kuigi maailm seda hävitada püüab, pole olemas lõplikku saavutust. On vaid areng. See on teekond. Oma isiklikust maagiast ja Ugrilaste maailmaat oleme kaotanud nii palju, et tagasitee vähemalt mälestuste osas on vajalik. Mida sa sellest jalgrattast leiutad kui puhtalt mälestuste põhjal on võimalik töötav, kuigi veidi vanem, mudel konstrueerida.

Meie kalender on igavene jama. Liikuvad pühad pole kunagi minu tugev külg olnud. Seetõttu on mõned otse lauakalendrist võetud, osad arvutatud. Plaanis on üks hetk pühad lahti kirjutada, loogiliselt grupeerida ja siis hakkavad need liikuvad pühad ka kenasti liikuma. Minu katseaastate tulemusel ütlen, et pühasid on vahelt puudu /üle. Selles mõttes, et toimingud on liikunud nt mõnele mujalt toodud tähtpäevale mis on ära närbutanud nö õige päeva. Samuti on vahel päevi mis justkui oleks seal suvaliselt aga siin Sassi raamatuid uurides sain aru, et on ikka loogilised, kui tühimikud täita.

Teisipäev – Aetepäev (edaspidi nimetan Vetevanapäevaks)
Kolmapäev – linnuhinguse laupäev
Neljapäeva – hundiloits
Reede – jüripäev
Pühapäev – matk

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Depressioon

Ma ei mõelnud, et jään eemale. Et peale kiigepühasid langen säärasesse depressiooni, et esiti ei osanud enesegagi midagi peale hakata. Teate, depressiooni avalik tunnistamine tavalisel inimesel on niigi keeruline, aga, et nõid on sattunud energiakriisi ei saa ju ometi öelda.

Ma juba ennist mõtlesin, et vat, kirjutangi depressioonist. Depressioon on energia puudus, selle üle me ei vaidle. Küsimus on, mis tekitab puudust ja kuidas seda lahendada.

Energiapuudust seostatakse väsimusega. Jah, loomulikult. Aga inimene võib tunda end väsinuna peale pikka päeva või haigena millal keha annab teada, et on vaja puhata, isegi stressi korral. Magad ära ja energia taastub ja jätkame!

Depressiooni korral on tegemist PIDEVA energia kaoga kus keha küll reageerib samamoodi – maga – aga noh, sellest on vähe, sest energiakao põhjus ei jää seljataha ja lüpsab öö otsa edasi. Tekib ärevus, ehk keha reaktsioon – ära maga, lahenda probleemi! Ja siis häire – maga! Maga või sured! Jäta inimesed maha, (kuni on selge kes lüpsab) või sured!

Ainult, et mis on probleem ja kas seda saab lahendada? Minul oli kaks probleemi, millest üks oli lahendatavam kui teine ja hulluks läksid nad käsikäes. Vahest ei saa asju nipsust lahendada, peab ootama ja see on nii kohutavalt kurnav. Palju kurnavam kui minnalaskmine, niisiis käitusin ma terve kiigepühade nädala nagu arust ära ja peale probleemi osalist lahenemist ei osanud endaga enam midagi peale hakata. Tagasilöök lendas kui vinnaga üle pea, nii, et seegi omaette lohvina mõjus.

Nii ma ei tulnudki siia. Nii ma lihtsalt olingi ja tunnen selle tõttu end veidi süüdigi.

Miks ma arvan, et ma ei pinguta üle kui nimetan olukorda depressiooniks?
Noh, ma läksin kell 7 õhtul magama ja tõusin 11 ennelõunal. Mulle ei pakkunud huvi projektid millesse olin aastaid suure huviga pühendunud olnud. Ma tegin midagi ainult kohusetundest ja üks liigutus päevas oli minu maksimum.
Peaasi.ee depressiooni küsimustikus esines mul 35st 22. (Ilmselt siis neile kellele midagi tõestada on vaja)

Kõige raskem on sealjuures veel millegagi tegeleda, nagu probleemiga tutvumine or so. See raisk, võtab ju ka energiat.
Mingil hetkel ma mõtlesin, et uuriks siis seda. Kuidas depressioon toimib, mida ta ohvriga teeb ja suures plaanis kuidas käituvad inimesed. Kui ta juba nagunii olemas oli.

Mul on mõned märkmed nüüd. Ütelgem nii, et minu arusaam maailmast teravdus ja nõiakooli juttudega jätkame nädala pärast.

Rubriigid: Haigemaja | Lisa kommentaar

Urbepäev ja vaikne nädal

Eile tõin urvad tuppa. Paar nädalat tagasi juba oleks tulnud… külm on õues.
Tänase päeva veetsin raamatuid lugedes, ilmselt läheb nii terve nädal, kuigi mul on homseks mingid lühemad plaanid ja linnaminek on samuti soolas.

Surnute aeg, viimse lõppemise ja täieliku alguse aeg on. Kuidagi väga enesesse vajumise aeg. Mängude ja enese proovile paneku aeg. Kiige tegemise aeg.

Kiikumine on elu, üle võlli kiikumine eluring, aastaring, maagiline siin- ja sealpoolsuses olemine. Ja, et oleks kuhu minna on munad – mida rohkem ja ilusamad seda uhkem, aga keha peab puhas olema – mürkidest vaba, siis on kergem.

Ega see ongi üks paras nõidumise aeg. Ehk on aeg enesele meelde tuletada, et ilma põhjuseta, ilma soodsate energiate ja maagilise plaanita pole mõtet. Vaikne nädal on selleks mõtteks suurepärane aeg.

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Maarjapäev

Maarjapäev

Kes magas täna poole lõunani? Selle asemel, et enne koitu ärgata? Ju saan oma karuune….

Puhtas valges rõivais, likööri klaas käes…
Küpsetasin suuri laiu pannkooke, helistasin mõnele ja.

See oli väga veider kogemus. Mina oma kapsa ja viljamures, mitte, et ma ise siin midagi viljataks, aga teistele.

Ööbik oli viisakas, kuid tempo oli ta muserdanud, töö jalge alla trampinud. Kõik tahavad midagi, mina ka – mina ka. Meditsiinis pole muud kui jooks. Kuid koroona kostus kui kauge tulevikumuusika. Pigem nagu mõni eriti futuristliku apokalüptilise saaga algus. Veel on elu.

Veel heas tujus helistasin Setokale. Viimati rääkisin temaga suvel saades teada, et ka tema on väga ära kolinud. Noh, ma nüüd ka. Me vaat et naabrimutid. Naiste külaskäigud, kooskäimised, kõrtsiõhtud jms kuulub väga Maarjapäeva juurde, ainult, et meil on katk ja eimingitkoosviibimist. Ma siis helistasin.

Ülle meenutas, et on märstiküüditamise aastapäev. Ja seegi tundus.. nagu oleksin ajas rännanud, edasi. Kui me ennevanasti oleksime teadnud mis tuleb, siis… kui kindlalt oleks selle tulemise teadmises midagi muuta saanud või veel kindlamini seda kätte mänginud. Aga genotsiid on jäänud karistuseta ja see on kurjasti.

Ja siis ma helistasin veel… need esimesed lihtsalt olid nii väga väljaspool mind. Väljaspool Maailma millesse ma olin läinud, maailma mis oli ennem.

Edasi vaadates, juba sel nädalal algavad munadepühad, milles isegi esmaspäev ja teisipäev absoluutselt ülearused on ja ma mõtlen et ehk need pühad tulevadki ajast mil nädal kestis viis päeva, või käiski osade pühade loendus Päikese järgi ja osad Kuu järgi ja… et siis kui keegi ütleks mis nende esmaspäeva kuni kolmapäeva mõte sellel Vaiksel Nädalal ka on

Rubriigid: Heietused | Lisa kommentaar

Saunast ja peaaegu maagiline õhtu


Mis ma teile saunast pajatan?
Saunas sünnitakse, saunas surrakse.
Saun on täis kõiksugu imeolevusi ja saun kaitseb uue aja katku vastu.

Kui mul kunagi viimati saun olin veetsin leilis umbes kaks tundi. Saate aru, aga ma olen alates sellest ajast kui sauna pole must. Dushi all või vannis ikka ei saa puhtaks.

Saun on absoluutne lõõgastaja, aidates puhastuda nii seest kui väljastpoolt. Aga seda siiski leilisaunad. Infrapuna on infrapuna. Viimasel jääb vajaka … ahh, see nagu teeks oma töö, aga ehk ongi asi selles, et infrapuna on võõras.

Saun on suurepärane koht puhastumiseks, tervenemiseks, rändamiseks, enesesse vaatamiseks, rituaalideks.

Teate, kuna mul hetkel päris interneti pole, niisiis ma ütlen ja soovitan

Enne kui altarinurga valite ehitage/organiseerige/tekitage omale saun

****

Täna õhtul tuld põlema pannes lõid korgid läbi. See oli tunnike küünlavalgel, õhtu hämarduv taevas, vastasmaja süttivad tuled ja tänavavalgustus. Taevalael tärkavad tähed.
Miks ma ise neid korke sisse ei pannud? Mul polnud võtit … mina seda kappi avada ei osanud…

Hiljem muidugi öeldi, et mingit võtit pole vaja ja oma asi kuidas lahti saad. Vabandust, et rikkusin su õhtu. Naabriproua uuris saabunult abi. Naljakas, kas nad kõik on iga piiksu peale kohe ukseaugus? Ju ongi, väikelinna värk. Ja mina olen võõras.

Ma tean miks ma siin olen. Ma ei tea kas see lõppkokkuvõttes kasulikuks osutub, aga seda on katku ajal üldse raske öelda mis jääb püsima, mis tõuseb ja mis vaob.

Rubriigid: Seiklused | Lisa kommentaar

Häälestumine. 12 nädal

Märtsi osas oleme alles teises nädalas kuigi kuu saab peagi läbi. Korrigeerime hiljem.

Kevadpöör oma uneluses ja lumetormis jäi selja taha. Kes oskas see kasutas, kes sai see tegi. Mingi hetk ma teadsin, et ei kavatse sellest kirjutada. Niivõrd isiklikuks ja intiimseks kujunes see.

Aga alati tuleb uus nädal. Märtsi 2 nädal on mul vist veidi igavaks moondatud? Ei tea miks ma küll nii tegin?

Esmaspäev – Räägime saunast ja selle rollist igapäevases maagias.
Neljapäeva – Marjapunapäev
Reede – Olenemata ilmast naudime õue olusid
Pühapäev – Urbepäev, millega algab suur nädal täis kraamimist, munade värvimist jms

Rubriigid: klass | Lisa kommentaar

Puid kallistama!

Tänane teema on puude kallistamine.

Puid ei pea kallistama. Puudele ei tohi valada oma muresi. Puudelt ei tohi ammutada energiat. Te olete vähemalt inimesed, eksole! Mitte taimed.

Milleks siis kallistada puid?
Suuresti, kes just maal oma talus ei ela, on loodusest võõrdunud. Kuigi ma olen kohanud enese hämmastuseks ka maal elavaid inimesi kellel puudub maaga, loodusega kontakt.

Millest muust me siin kevadpööri eel rääkima peaksimegi kui mitte kontaktist loodusega?

Sa lähed ja kallistad puud. Mõttega. Üheks olemise mõttega. Mitte puu, vaid loodusega. Mitte samaks, vaid üheks teiste seas. Lilled, loomad, jõed, järved, puud ja linnud ja maakamar jalge all. Üheks ei tähenda võrdseks saamist. See tähendab tõdemist ka endast kui osakesest loodusest. Tundes end ülemana võiks vähemalt ideaalis tunda ka omaniku tunnet ja vastutust. Ja energeetiliselt… uus algus loodusega? Sõbralik suhegi, sümbioos.
Loodus saab meieta hakkama aga meie kes me looduse kingitud kehas ringi patseerime, võiksime seda pisiasja omale aegajalt meelde tuletada

Rubriigid: klass | Lisa kommentaar

Pärilikkus ja geneetika

Meil on DNA.
Meil on kaks mälu.
Meil on energeetiline ajalugu, meie isiklik ajalugu mida mäletada võime. Ja meil on geneetiline ajalugu, meie esivanemate tehtu ja elatud.

Sündides oleme oma eelnevates eludes midagi saavutanud või saavutamata jätnud, sellest tuleb pärand, see on inimese pärand. Teatavad pereneedused, mustrid, haigused ja ka traditsioonid on pere taak, mis ei mõjuta meid sugugi vähem kui meie veelgi suurem isiklik ajalugu.

Öeldakse, et oleme olnud ikka ka varem samas peres kas vanavanema või kellenagi. Hingeosade, reliikviate jms sassi minekul on mitmetes eludes kooskõndimine mõistetav. Nt kui mees ja naine on eluaeg koos olnud on nad omadega igajuhul väga segamini ja kohtuvad tulevastes eludes, et seda mis-kuulub-kellele asja klattida. Ma ei tauni neid kes eluaja koos elavad, see on tulusam paljudest teistest. Kuid saab ka hiljem end tagasi tõmmata, ka selleks on elu jooksul aega antud.

Räägime pärilikkuse kohtumisest energeetikaga. Mismoodi tekib laps läbi mõlema vanema energeetika ma veel uurin ja see polegi tänaseks teemaks.

Energeetiliselt oled sa see kes oled. Vanematelt saadu on säärane jokker. Ilmselgelt kõik mis avaldub / läbi pääseb on see mida inimeses kas pole , on nõrgem või on kuidagiviisi energeetiliselt toetatud, see on see mis küpsemise aja varjab last energeetiliselt jäädas hiljem teda eluajaks mõjutama. Nagu mees peab selgeks õppima oma naise tuleb lastel selgeks õppida oma vanemad. Nii nagu ema on poja esimene naine kelle ta lahendab on isa tütre jaoks esimene mees kelle mustri ta omale selgeks teeb. Geneetika on see mis annab meile välimuse, avaldumise potentsiaali. Lapsed on vahest kõrgemad oma vanematest ja säärasel juhul geneetika piirangutest üle saamiseks tuleb need enese jaoks lahendada. Kuid vahest juhtub, et sünnib väiksem, siis las temagi elab ja õpib, ju järgmine kord on juba suurem.

Kõige enim huvitab inimesi nii needused kui haigused, mis võivad aga ei pruugi samad olla.
Needused on suured sõnumised millele annavad veelgi suurema jõu sõnade vastu võtjad. Sõna ja rituaal võivad olla igikestvad, kuid sündiv hing ju teab, et saab ka selle kaika kodarasse? Me nutame neid keda needus tapab või sandistab aga mitte iial ei pööra oma pilku puutumatu poole – miks temaga midagi ei juhtu? Ollakse tänulikud ja õnnelikud. Tema on lihtsalt energeetiliselt geneetikast üle, algusest peale.

Ja haigused… geneetiline haigus võib olla võimalus teha tagasi see mis puudu, võib anda energeetiliselt võimaluse puuduse kehastumiseks. Võib aga anda ka vastaval energeetilisel tasemel keha. See võib kujuneda absoluutseks kinni löömiseks – kas kättemaksuks või tasuks nt enesetapu eest. Nii peab alati vaatama milles asi on.

Rubriigid: klass | Lisa kommentaar

Lugu nõiatrummist

Lugu Nõiatrummist kõneleb meile loo sellest kui raske on saada omale väega ese. Trumm on väga lihtne vahend häälestumiseks, reisimiseks, ennustamiseks. Mõneti on see abivahend nagu iga teine, teisalt jälle – istu trummi servale ja tõuse minekule.

Kui trumm kõmiseb peab koos sellega terve maailm põruma, see peab shamaani/nõia väe laiendama üle kõikide teiste. Trumm on tõsine tööriist mitte iial mõeldud eputamiseks. Inimene peab tundma oma abivahendit, peab seda haldama.

On veel teine lugu trummist. Kunagi olid trummid olnud kahepoolsed, aga see teind nõia liialt võimsaks ja tollest ajast on trummid ühe poolega. Samas vanad kujutused trummidest annavad aimu, et mingil hetkel võisid need tõesti kahepoolsed olla.

Rütmipillidest pole vast vahet mida häälestamiseks kasutada. Küsimus on enese mugavuses, kooskõlas, arusaamises, asjas mis on olemas.

Laste mängitada on jäetud mitmed rütmipillid mis kunagi shamaanide kasutuses olid. Vaat, me lähme kaugele ja mõtleme, et peabki olema see mis on popp. Aga äkki ei pea? Laste mängitada on jäetud rituaalid, loitsud, laulud. Miks mitte neid lähemalt uurida, need tagasi võtta?

Rubriigid: Hetke staarid, Nõiaköök | Lisa kommentaar

Veidi tunnetest

Ükski tunne ei ole vale. Me tõlgendame neid vildakalt või jätame sootuks tähelepanuta.
Kuid siinkohal in veel mõned nüansid. Nimelt oleme me peegeldajad ja tundlejad. Keegi tunneb ja teised peegeldavad. Kes on kes … ja millal?

Telefonikõne. Tunnen ärritust võõra inimese suunas kes isegi pole teinud midagi… rünnak? Võõras haigla infos on kurnatuseni viidud. Ta ründabki, ta ei oska enam end teistmoodi kaitsta.

Mõte seltskonnast. Peagi sissetulev kõne just nende teemal. Seegi ju oli tunne?

Tööle minev inimene pöördus tagasi koju, et avastada – stepslisse jäänud veekeedukann on süttinud. Samuti ju tunne? Seletamatu tunne, et peab kohe koju minema.

Tunne, et peab lapsele/vanemale helistama. Helistad ja selgub, et too ongi hädas.

Tunne, et midagi on mäda. Et midagi on jäetud rääkimata. Et… kaaslane petab. Ikka ja jälle tunne. Viimase puhul võib muidugi olla, et suure tundlemisega on kaaslane armuseiklustesse aetud, sest soov teises petjat näha on nii suur ja teine on kallile kaasale vastu tulnud.

Me ei pea kõiki tundeid analüüsima. Iga reaktsioon ja kokkupuude sünnitab tunde. Aga me peame neist teadlikud olema, et pisikesed tundevirvendused ei jääka märkamata.

Osad nõiad toovad kõik tunded välja, teevad need hästi suureks. Siis on neid hea lihtne tõlgendada. Antonina Kersna kasutas seda tuleproovis. Need pole sel juhul nõia emotsioonid, vaid olukorra, teise inimese omad.

Armastus ja viha on suured tunded mille osas meil on kokkuleppeliselt üheselt arusaav kirje.

Armastus on tingimusteta, altruistlik, omakasupüüdmatu… ei. Armastus on peapeal seismine, et saaks teiselt seda mis tal olemas ja enesel puudu. Soov ja tahtmine on nii suured, et panevad mõtlema ja järel käima ja mesihuttu ajama. Lõpuks siiski vaid armastuses saab suuri asju teha, sest säärases koostöös hoitakse end kõige vähem tagasi.

Viha. Mida sa vihastad! Viha lõhub sind! Viha on paha!… eip. Viha on reaktsioon. Keegi tahab allutada, vihaga lüüakse ta eemale ja siis hakkab peale “viha on paha. Vihaga sa lõhud ennast. Viha on madal emotsioon”.

Saite aru?

Tunnetest ei piisa, aga kui need juba nagunii olemas on miks siis mitte kasutada

Rubriigid: klass | Lisa kommentaar